14/01/2026
Loo jutustaja (The Interpreter)🍃
Kujuta ette tüüpi, kes ärkab ühel hommikul ja leiab, et ta on juba püsti. Keha seisab akna juures, käed on taskus, pilk suunatud õue. Midagi on just juhtunud, aga keegi ei küsinud temalt luba. Hetk hiljem ilmub mõte: „Ma tõusin püsti, sest tahtsin värsket õhku.“ See mõte kõlab veenvalt. Loogiliselt, nagu alati. Tüüp noogutab sisimas rahulolevalt: jah, just nii see oligi.... Ainult et keegi ei mäleta seda „tahtmist“.
See tüüp elab meie kõigi peas. Teadlased kutsuvad teda The Interpreter - loo jutustaja. Tema töö on lihtne ja väsimatu: kui midagi juhtub, peab ta sellest kohe loo tegema. Mitte homme ega siis, kui andmed on koos, vaid kohe! Keha liigub ja jutustaja räägib. Sõna lipsab huulilt ja jutustaja selgitab. Otsus on juba tehtud ja jutustaja kirjutab alla: „mina otsustasin“. Mida sujuvam lugu, seda vähem küsimusi.
Aastakümneid tagasi juhtus aga ühes haiglas midagi kummalist. Raske epilepsia tõttu lõigati mõnel inimesel läbi ajupoolkerade vaheline ühendus, corpus callosum. Eesmärgiga takistada epileptiliste hoogude levikut ühest aju poolkerast teise. Ning sellise unikaalse olukorra raames tehti katse, mis paljastas midagi ootamatut.
Teadlased hakkasid andma infot ainult ühele ajupoolkerale korraga. Näiteks näidati pilti ainult ühte vaatevälja. Kuna poolkerad enam omavahel ei suhelnud, teadis toimunust vaid see aju poolkera, kuhu info jõudis. Mis selgus, oli üllatav... Parem ajupoolkera sai aru piltidest, kujunditest ja emotsioonidest. Ta suutis käivitada tegevusi aga ta ei osanud rääkida. Ehk kui inimene tegi midagi ja kui küsiti: „Miks?“, siis vastas ta enesekindlalt aga valesti. Mitte nalja pärast vaid täiesti siiralt. Parem ajupoolkera oli saanud käsu, keha tegutses aga vasak ajupoolkera, see, kes räägib, kus asub kõnekeskus ja kus see jutustamise mehhanism töötab, ei teadnud sellest aga midagi. Kuid vaikida ta ka ei osanud, ta pidi midagi ütlema. Ja nii sündis pärast fakti automaatselt välja mõeldud lugu: „Ma tahtsin.“, „Tundus õige.“, „Mul oli põhjust.“
Näiteks paremale ajupoolkerale näidatakse käsk „tõuse püsti“. Inimene tõuseb püsti. Kui aga küsitakse: „Miks sa püsti tõusid?“ vastab vasak poolkera rahulikult: „Tahtsin end veidi sirutada“ või „Lähen vett võtma“. See aga ei olnud tõeline põhjus. See oli välja mõeldud lugu.
Üks uuringu läbiviija, Michael Gazzaniga, nimetas seda mehhanismi "The Interpreter" ehk jutustajaks, kes loob „mina“ loo tagantjärele. Kuid ega meie igapäev erinegi sellest. Mõte ilmub, tunne tekib, käsi liigub ja alles siis tekib lause: „mina tegin“.
Hiljem näitas Benjamin Libet vaba tahte katses midagi sarnast teise nurga alt. Ajus algab tegevus enne, kui inimene teadvustab „otsuse“. Nagu ka siin: liikumine juhtub enne lugu. The Interpreter - loo jutustaja jõuab alati veidi hiljem, aga ta jutustab loo nii sujuvalt, et keegi ei märkagi ajavahet. See 1960-70ndate katse näitas väga selgelt, et teod juhtuvad, põhjendus tuleb hiljem, "mina" on narratiiv, mitte juhtimiskeskus. Elu juhtub ja lugu ilmub tagantjärgi. Ning see on see, millele ka radikaalne mitte-duaalsus viitab. Ta ei ütle, et selles on midagi valesti või et jutustaja tuleks välja visata. Ta ütleb midagi palju lihtsamat ja samas ebamugavamat: See jutustaja ei ole juht, ta on kommentaator.
Elu ei oota lugu, et toimida. Liikumine ei küsi selgitust ning hingamine ei vaja autorit. Kõik toimub juba enne, kui keegi jõuab öelda „mina“. Ja võib-olla ongi kogu vabadus just selles hetkes, kus see saab nähtavaks. Mitte kellelegi ja mitte kogemusena. Lihtsalt nii, et lugu küll jätkub, aga uskumus, et see on keskpunkt, kukub vaikselt ära. Jutustaja räägib edasi, keha elab ja toimetab edasi, elu juhtub ikka edasi.
Ja see tüüp akna juures seisab endiselt seal. Käed taskus, aken lahti, ainult nüüd on selge, et keegi ei tõusnud püsti. Keha lihtsalt seisis ja lugu tuli hiljem. Elu liigub edasi samamoodi nagu enne, ilma keskse autorita.
🍃
