04/09/2026
Osa I.
(kuna selles postituses on rohkem suhetest, kui intiimsusest, siis panen siia täisteksti- LONGREAD, aga huvitav😊)
Ma ei saa seda küll teaduslikult tõestada, aga tean sisimas kindlalt: Ma ei saa seda küll teaduslikult tõestada, aga tean sisimas kindlalt: igal suhtel on oma vastupidavusvaru.
Piir, mis näitab, kui palju ühiselt läbielatud tõelist jama suudavad nad taluda, enne kui koost lagunevad.
Mitu koondamist, välismaale kolimist, rahahädas elatud kuud ja ebaõiglaselt jaotatud olmekohustust nad üle elavad? Mitu isiklikku kriisi, depressiooni, ebaõnnestunud projekti, kahtlast kasvajat, reetmist, murtud lubadust, rasket rasedust, matust, sõltuvust ja kõrvalehüpet peab juhtuma, enne kui teie vahel hakkab midagi paratamatult muutuma? Kuni hetkeni, mil seda protsessi ei saa enam tagasi pöörata.
See on nagu metalltraadiga - isegi kõige vastupidavamaga. On mingi kindel arv kordi, kui palju sa saad seda edasi-tagasi painutada, enne kui see lõpuks murdub. Jah, neid tsükleid võib olla tuhandeid. Kuid igal materjalil on oma väsimuspiir ning üks järjekordne painutus osutub paratamatult viimaseks.
Midagi sarnast juhtub ka suhetega, kus te tõrjute lõputult teile kaela sadavaid probleeme, sest elu lihtsalt koosnebki ühest pikast jamade jadast.
Jah, selle kõige taustal võib tunne “me oleme tiim!” hoopis tugevneda. Te olete enda üle uhked: vaata, kui tublid me oleme, astume kõigile raskustele koos nii ägedalt vastu! Te jätate täie mõistmisega ära oma kohtingud, ühised õhtud, puhkused ja seksi, sest “praegu pole parim aeg”, “homme on raske päev” või “sa ju tead, et ma raban tööd teha nagu segane”. - “Jah, ma tean. Kustuta tuli, hakkame magama.”
Kuid kõik teie vestlused keerlevad vaid selle ümber, mis jälle juhtus ja kuidas te selle lahendate. Kogu teie suhtlustants tiirleb ümber mustri “mina kurdan – sina toetad”, siis vahetate kohti, ja nii lõputult.
Te võite sellega väga hästi toime tulla. Kohe tõeliselt hästi!
Kuid pärast kuid või aastaid sellist ellujäämisrežiimi -kus pole kuukestki hingetõmbeaega, sõõmugi kergust, näpuotsatäitki lollitamist, ega ühtegi õhtut, kus te räägiksite lihtsalt tühjast-tähjast ega mõtleks homsele — suhte kude justkui muudab oma koostist.
Oma töös leinatoetajana näen vastuvõttudel sageli naisi, kes tulevad minu juurde muredega oma paarisuhtes. Ja nad räägivad tihti enam-vähem üht ja sedasama: “Me oleme suurepärane tiim. Me mõistame, austame, armastame ja toetame teineteist. Aga pole enam selge, kas meid seob peale olme, lapsevanemaks olemise ja vastastikuse toetuse üldse veel midagi. Kunagi ju oli midagi veel! Kuhu see kadus?”
See “midagi” sai elu poolt läbi mälutud ja seeditud. Ja see “midagi” on muretus. Aga armastus toitub muretusest.❤️🔥💖💓💗
Armumine koosneb tegelikult peaaegu täielikult sellest. Kuid ka pikaajalises suhtes olev armastus vajab muretust nagu õhku.
Armastus vajab kallistusi, mis poleks vaid stiilis: “Toeta mind, rahusta mind.” Armastus vajab lollitamist ja kõiki neid toredaid, mõttetuid tegevusi, mis ei vii ühegi kasuliku tulemuseni. Armastus vajab kergust (mitte ainult kergendust, et oh, vähemalt selle kuu korteriüüri saime kokku kraabitud). See vajab vestlusi, mis pole alati surmtõsised. Väljasõite, mis pole seotud ainult asjatoimetustega.
Suhted ei purune raskuste all mitte seetõttu, et inimesed armastaksid teineteist liiga vähe või kuidagi ehtsalt. Vaid seetõttu, et neist on saanud “professionaalsed ellujääjad”. Kõik nende teised rollid on kuude kaupa lihaseid kaotanud, kuna neid ei kasutatud, ja lõpuks lihtsalt kärbunud.
jätkub…juba 07.09.26
