19/07/2025
Kirjutan seda tükki Karinul, südaööl, mu kolmas laps kõhu peal kaisus nohisemas.
Olen kolme lapse ema. Ja olen seda öeldes väga uhke. Kolm on tegelt palju. Kolm eraldi erinevat inimest. Kõik erinevas vanuses. Kõigil oma iseloom. Mis siis, et ma alles õpin nende kolmega korraga koos eksisteerima. Koos elama.
Mul on tihti tunne, et ma jään sellest suvest ilma. Mul on hirm, et jään kõigest maha. Mul ei ole väga varianti marssida õhtul kodust kusagile laundži istuma, et sealt edasi minna kluppi tantsima.
Ma ei saa iga päev teha neid asju, mida mina tahan. See on nii harjumatu ja kohati nii valus, et mõnel hetkel ma ei lepigi sellega. Ma ei suuda sellega rahu teha.
Kuni ma mõistan, et praegu on nii. Ka see möödub. Korrutan endale korduvalt, et aasta pärast ma laman siinsamas ja mõtlen tagasi praegusele hetkele, et appi, see ju just oli, aga see oli nagu nii ammu ja see päriselt ongi möödas.
Ma saan iseenda ühel päeval täiesti tagasi. Kuigi pean endale au andma - selle kolmanda lapsega ma ütlen käsi südamel, et mina olen esimene. Mina olen kõige tähtsam.
Ma ärkan hommikul, käin pesemas, määrin head kreemid näkku, teen endale ausa ja korraliku hommikusöögi, joon KUUMA kohvi, teen oma trenni ja siis tuleb alles ülejäänud maailm.
Mina loen. Mina olen oluline. Sest kui mina kukun, kukub kõik. Ma pole ülbe ega ennast täis. Ma lihtsalt konstateerin fakti, et ma olen meie pere väga tugev tugisammas. Kui minu baasvajadused on täidetud, siis tulgu või veeuputus, minul jääb pea vee peale. Ja oma heaolu eest vastutan ainult mina. Kui aga juhtub vastupidine, siis hoidke oma pükstest kinni.
Vahel ma tunnen, et ma olen liiga vana hakitud uneks või peerudeks, mis ei mahu tagumikuaugust välja. Milleks seda kõike jälle vaja oli? Aga siis ma vaatan Heilisele otsa ja mõtlen, et ta on kõige loogilisem jätk meie pere loole. Üks äge plika, kelle esimene sõna on arvatavasti kurat ja kellest kasvab täpselt selline naine, kellest maailm on puudust tundnud.
Ma teen sügava kummarduse kõigile emadele. Ma mõtlen teile tihti, kui istun pisarsilmil diivanil ja juurdlen, miks see väike inimene ainult kakskümmend minutit magas, kui eile oli une pikkus neli tundi.
Ma tuletan teid meelde, kui kõigun võimlemispallil, beebi kõhukotis, sest ta ei maga päevaunesid enam mujal, kui minu südame vastas.
See on midagi, mida teised ei mõista. See on nii magusvalus, et vahel on häbi raskust tunda. Mul on teipmähkmed, mootoriga tool, rinnapump ja Tula kott, aga ma vahel ikka nutan, sest seda kõike tundub nii palju ja on päevi, kus tunnen, et ainult minul on nii.
Ja siis on hilisõhtud, kus me oleme beebiga magamistoas ja ta vaatab mulle nii sügavalt silma nagu puuriks mu hinge. Ja siis mulle meenub jälle, et ma ise andsin loa, et sa saaksid meile tulla. Ja ma ei kahetse seda kunagi.
Mu keha vajab hoolt ja tegelemist. Olen olnud koduks kolmele inimesele, kes kõik on mu sees üheksa kuud kasvanud. Olen taastunud ühest loomulikust sünnitusest ja kahest keisrist. Viimane neist oli rets ja vajab kõvasti aega, et mu peast väiksemateks tükkideks lahtuda, et siis unustusse hajuda.
Lapse saamine naise jaoks ei ole kunagi ainult lapse saamine. See, et mul on emakas, ei tähenda, et olen liinitööline. Iga lapse ilmaletulek on vajanud minu sees korralikku olukorra lahtiharutamist. Pole olnud midagi ülemäära loomulikku. On palju lappimist vajavaid hingehaavu, mis siis, et skalpelliga lõigatud haavad paranevad ruttu.
Ma pole end varem üldse tähtsustanud seoses lapse saamisega. Aga seekord on teisiti. Olen iga jumala päev tänulik asjade eest, mis on ülejäänutele iseenesest mõistetavad. Kuum kohv, omlett, puhas pea.
Ma olen nii tubli. Mis siis, et seda näen ja arvan ainult mina. Ma panen end tähele ja ma tunnustan ennast.
Emad ei ole iseenesest mõistetavad. Emad on maailm. Emad on elu. Emasid peab hoidma! Ja emad peavad ennekõike ennast hoidma. Emad ei saa olla ilma isadeta ja isad on samuti haavatavad ja olulised. Mõistan. Kuid emadega on omaette lood ja isadega samuti. Lihtsalt see siin on praegu ood emadele 🫶