25/03/2025
Uus valitsus, vana elu.
CEO
Eesti Vabariik 2025: Proffide Valitsus
(Silver Kuusik)
Inimene ei saa paremat tahta, kui et talle osutavad teenust professionaalid. Ja valitsus ehk ministrid on rahvateenrid. Peaminister on selle mõttes nagu mõne suurniku häärberi
ülemteener ehk majordoomus. Too sõna iseenesest, nii kõrvalepõikena, tuleb vanast Frangi kuningriigist, kus Karl Suure isast Pippin Lühikest sai majordoomusest kuningaks. Sulasest võib saada peremees ja nii ka Eestis. Kristen Michalist sai möödunud aastal Eesti Vabariigi peaminister, sest Kaja Kallas siirdus suurde poliitikasse Brüsselis.
Ei taha kohatut paralleeli Pippin Lühikesega tõmmata, sest teadagi pole kasv ja muud parameetrid mehe enda teha, aga selge on see, et kasvatus on tal hea ja poliitikuna on Michal proff mis proff. Sellega on Eestil vedanud. Riiki ei saa paremini juhtida, kui seda teeb see, kelle terve elulugu hõlmab jäägitult poliitiline tegevus.
Tahtmata sorida võõras sokisahtlis, võtame ette vaid avaliku CV ehk Wiki: 1996.-1999. aastal Tallinna Linnavolikogu reformierakonna fraktsiooni nõunik; 1999.-2001. sama
erakonna Riigikogu fraktsiooni nõunik; 2001.-2002. regionaalministri nõunik; 2002. aastal peaministri nõunik Siim Kallase ajal; aastakese pärast seda jõudis Tallinna Kesklinna
vanema rasket leiba teenida; seejärel Riigikogu viie koosseisu liige olla; olnud aasta majandus- ja taristuminister; aasta justiitsminister, siis juba rahva poolt palavalt armastet
kliimaminister, kuniks vabanes möödunud aastal peaministri tool.
Retooriliselt küsides, kas saab veel proffimat riigivalitsejat tahta?
Ei päevagi banaalset poliitikavälist tööd! Kui nüüd vast lapsepõlves vanemate põllumaal rohimist ei arvesta, aga sedagi ei saa kindlalt väita. Viisakas ja vaimukas peale kauba. Kuulan pressikonverentsi ja silme ette kerkib Tõnis Niinemets. Täpselt nagu „Su nägu kõlab tuttavalt”, äravahetamiseni sarnased. Niinemetsa CV-s on samuti vaid näitleja ametiga seot töökohad. Ka proff, omal alal.
Tõsi, tema eluloos on seik ajateenistust kaitseväes. Michalil pole. Selles mõttes, on peaministri minevik plekitu. Nagu ka meie kaitseministril Hanno Pevkuril. Ei midagi halba. Meenub, et kaitseministrina polnud ka Sven Mikser sõjaväes aastat kaotanud. Kaitseminister ei pea kraavis roomama ja püssi laskma. See on isegi ohtlik, sest poliitiku puhul pole kunagi kindel, kuhu poole ja kelle pihta laseb. Tegelikult võiks Michal ja Niinemets omavahel rollid vahetuda. Vahelduseks. Lihtsalt nalja pärast. Mitte et Michali valitsemise all nalja ei saaks.
Olgu, nali naljaks, aga iga kingsepp peab oma liistude juurde jääma. Kui oled poliitik, siis ei tee nalja! Teed poliitikat ega roni kellegi teise tööpõllule. Tõsi, mõned kibestunud, nimetavad seda poliitiliseks broilerluseks. Kulla rahvas, kellele siis kanad ei meeldi!?
Õigus, jah, üks Saksa leht sõimas hiljuti meie eelmist peaministrit, kes Michalile koha vabastas. Kui nüüd Eesti 200 saab siseministriks ajakirjaniku ja abipolitseiniku Igor Taro, võib oodata vähemalt põnevaid krimi-uudiseid. Taro on intelligentne mees, lõpetanud Lomonossovi nimelise ülikooli Moskvas. Karta on, et ega ta pärast siseministri ametisse astumist (ega pärast seda) enam Moskvasse pääsegi. Hea oli, et omal ajal ära sai käia.
Võru mehena on ta otsekohene. Kommenteerides oma ootamatut kandidatuuri, ütles Taro: „erakonna esimees tuli sellise ettepanekuga ja ma siis nõustusin.” Nii lihtne ongi. Ega
ise ka ära ütleks.
Abipolitseiniku väljaõppe tegi ka läbi. Amet olla nagu tuttav, kuigi patrullimas eriti käia ei jõudnud. Poliitika võttis oma osa ajast. Nii see läheb.
Sirgjoonelisuse ja otse ütlemise koha pealt ilmselt parematkandidaati sostsiaalministri toolile, kui Karmen Joller, pole olemas. Kui, siis Rein Lang omaaegse kultuuri(vaenu) ministrina.
Me ootame poliitikult sotsiaalsust: et ta ütleks oma mõtted välja selgelt ja lihtsas keeles. Ja te mõelge vaid, mida kõike Joller öelnud pole!? Aga kui ei meeldi Jolleri väljaütlemised, siis teeme väikse süsti ja hakkab meeldima.
Kui keeldute vaktsiinist, tuleb siseminister Taro ja teeme ikka süsti ära. Omaette lugu, et kes Jollerile enesele selle viimase tõeseerumi sisse pritsis. Nagu ses mõttes, et millal selle mõju kaduda võib. Et kas siis hakkab tulema lamedat igapäevast poliitiku juttu?
Hiljuti ütles Joller näiteks, et arstide töö riigisüsteemis on sageli ebaefektiivne. Tõepoolest, olgu peale, et susserdas midagi soodusretseptidega, mida mõned õelamad nimetavad
pettuseks, aga tegelikult tegi inimene sellega ju süsteemi hoopis efektiivsemaks! Vajate retsepti? Soodsamalt? Aga palun, milles küsimus! Sellist ministrit läheb tarvis.
Jolleril on arsti paberid Tartu Ülikoolist ka. Teab mida räägib. Hoopis teine tera kui välisminister Margus Tsahknaga, kes on korduvalt püüdnud kõrgharidust omandada, aga taas tuli poliitika tegemisele lõivu maksta. Jäi pooleli Tartus usu- ja õigusteaduskond ja jäi pooleli samaaegselt Toronto Ülikooli rahvusvaheline õigus. Samas võib küsida, kumba siis riigil rohkem vaja läheb, kas ministrit või mingit diplomit.
Tagasi tulles värskete ministrite juurde, siis Eesti 200 teeb ilmselt ajalugu - Hendrik Johannes Terras põllumajandusministriks!
Mees, kes lõpetas ajakirjanduse- ja kommunikatsiooni eriala Tartus (juba teine ajakirjanik ministrikandidaadiks) ja on töötanud võtmekliendihalduri ning müügijuhina, aga mitte
päevagi tegelenud põlluharimisega, ei saa olla halb põllumajandusminister, sest A. ta oskab kommunikeerida ja B.tal on ilmselgelt kõik võtmed. Ehk õige võtmefiguur
agraarmajanduse võtmeküsimustega tegelemiseks. Muuseas tegi Terras erakonna Eesti 200 noorteorganisatsiooni taskuringhäälingut „Kui p**k sul on?”
Vägisi tekib paralleel majordoomus Pippin Lühikesega ja küsimus, kui p**k on Eesti 200 (või üldse koalitsiooni erakondade) varumeeste pink.
