08/10/2025
Aga see vahejuhtum tõi Margo pööningult alla ja selles oli ema sõnade järgi asja hea külg. Olgugi et Margo nüüd teisi perekonnaliikmeid jälle suvatses tunda, eelistas ta ikkagi oma murtud südant üksinduses ravitseda ja kadus pikkadeks tundideks minema, ainsateks kaaslasteks koerad. Ta ootas ära sügiseste, raevukalt äkiliste sirokotuulte tuleku ja otsustas siis, et parim paik tema üksinduseks on väike saareke meie maja vastas lahel, umbes poole miili kaugusel kaldast. Ühel päeval, kui eraldusiha tema üle võimust võttis, päästis ta Plasku-Punnpepu lahti (minult luba küsimata), toppis koerad sinna sisse ja suundus saarele, et lamada päikese käes ja unistada Armastusest. Alles teejoomise ajal sain ma binokli abil aru, kuhu mu paat koos Margoga oli kadunud. Tigedalt ja veidi mõtlematult tegin ma Margo asupaiga emale teatavaks ja rõhutasin, et tal pole mingit õigust ilma minu loata paati laenata. Kes hakkab mulle uut paati ehitama, kui Plasku-Punnpepu hukka saab, pärisin ma kurjalt. Selleks ajaks ulgus juba siroko ümber maja nagu hundikari, ja ema, kes tundis suurt muret minu paadi käekäigu pärast, nagu ma esmalt arvasin, ähkis teisele korrusele minna ja uuris magamistoa aknal kõõludes binokliga lahe üle. Halisev ja käsi ringutav Lugaretzia luukas samuti üles, ning nüüd jooksid nad kahekesi ärevusest värisedes ühe akna juurest teise juurde ja seirasid valges vahus lahte.
https://sky.ee/relaxfm/relax-lugemine-0
