02/08/2025
Tutvusin Annely Akkermanni, endise rahandusministri, Reformierakonna rahanduse eestkõneleja ning tulihingelise reformierakonna maksupoliitika toetaja hiljutise avaldusega, mis käsitleb toiduainete käibemaksu langetamist. Tema positsioon on selge ja enesekindel: mitte ükski indikaator ei näita, et toiduainete käibemaksu langetamine jõuaks tarbijateni. Siinkohal tuleks muidugi ka ära märkida, et eks see Akkermanni arvamusartikkel oligi ju rohkem nõeldud Jürgen Ligi avalike arrogantsi ilmingute kaitseks.
Ent see Akkermanni ja seega ka reffide väide? See on tugev väide. Mõistlik analüüs nõuab, et me vaataksime seda mitte ainult sisu, vaid ka esitaja tausta ja tema majandustegevuse tulemuslikkuse kontekstis.
Akkermann loetleb viis punkti, mille toel ta leiab, et käibemaksu alandamine oleks sisuliselt kasutu: Eestis on liiga palju kaubanduspinda; käive pindalaühiku kohta on madal; jaekaubanduse mahud on kasvanud; kaupmeeste juurdehindlus katab maksuerinevused; ja viimaks – see kõik viitavat, et meil on raha ja tarbijal ei ole vaja mingit maksuleevendust.
Kui võtta need argumendid üksikult, siis paljud neist pole päris alusetud. Eesti kaubanduspinna hulk inimese kohta on tõesti üks Euroopa suurimaid – Harjumaal näiteks üle 1000 ruutmeetri tuhande elaniku kohta. Samas väide, et käive ruutmeetri kohta on kolmandiku võrra väiksem kui EL-is, jääb empiiriliselt kinnitamata – suundumus võib olla selline, aga numbrit toeks ei leidu. Jaekaubanduse mahud on aastate jooksul kasvanud, kuid viimasel ajal pigem stabiliseerunud, kohati isegi langenud, eriti inflatsiooni kontekstis.
Aga kõige intrigeerivam väide oli hoopis see, et “arvud ja parklate visuaalne vaatlus näitavad, et Eesti inimestel läheb hästi.” Sellele oleks mul mõndagi vastu väita. Ma ei väisa välismaad turistina. Minu viimane puhkusereis oli 2020. aasta jaanuaris, golfireisina. Küll aga viibin regulaarselt – kaks kuni kolm korda aastas – Euroopa Liidu lõunaosas, ent mitte rannapuhkuse või šveitsi suusareisi vormis, vaid argise eluoluga seotud viibimistes. Näen elu Portos, Bilbaos, mõnikord isegi väiksemates töölisklassi linnaosades. Seega, minu andmestik tuleb muust kogemusest kui reisibüroo brošüürid või allahindlusega all-inclusive.
Ja selles igapäevaolmes paistab kiiresti silma, et tarbijahinnad mitmetes Lõuna-Euroopa linnades on paljude esmatarbekaupade puhul madalamad kui Eestis – justnimelt tänu erinevale maksupoliitikale, jaemüügi marginaalidele ja logistikakuludele. Sealjuures ei räägi ma allasurutud palkadega Balkanist, vaid elatustasemelt võrreldavast Hispaaniast ja Portugalist.
Ent tuleme tagasi Akkermanni enda praktikate juurde. Tema äritegevus, eriti Luited OÜ ja Eystra Yachtsi näol, ei näita just eeskujulikku rahanduslikku kompetentsi. Aastaid jäid esitamata majandusaasta aruanded, viimased teadaolevad tulemused olid kahjumlikud: Luited OÜ –11 000 eurot ja Eystra Yachts –28 000. Oluline ei ole siinkohal pelgalt kahjum, vaid asjaolu, et aruanded jäeti korduvalt esitamata ka siis, kui ta juba kandis riiklikku vastutust rahanduse eest. Läbipaistvust oli vähem kui usaldust.
Lisaks väärib kriitilist pilku üks tema ministriaja “lipulaevadest”: projekt „Laevad Eesti lipu alla“. Selle eesmärk oli tuua aastaks 2025 sadu kaubalaevu Eesti lipu alla ja tuua igast laevast kümneid tuhandeid eurosid maksutulu. Tegelikkuses tuli kolme aastaga Eesti alla üks laev. Olen selle kohta kirjutanud mitmeid artikleid, mis valgustavad ja nimetavad programmi sisuliselt propagandistlikuks petuprojektiks – paljutõotavad slaidid, suur pilt ja null tulemust. Ent miljonid läksid sellele geniaalsele projektile aastatel 2015 -2020 üüratus koguses.
Kui poliitik, kes ei suuda hallata väikefirmasid ega täita aruandekohustusi, asub kuulutama, et maksusoodustused ei jõua nagunii tarbijani, siis tekib paratamatult küsimus: kas me kuuleme rahanduslikku analüüsi või poliitilist suitsukatet? Käibemaksu alandamise mõte pole päästa kaubanduspindu ega toetada kaupmehi, vaid pakkuda hinnatundlikule tarbijale leevendust – eriti toiduainete vallas, kus inflatsioon on olnud kõrge ja püsiv. Kusjuures, mainitud on seni nii Ligi kui ka Akkermanni poolt kõiki kaubanduspindu aga mitte ainult touidukaubandust, sest käibemaksu langetamine poole võrra käib siiski toidukaupade kohta. Milline hämamine kas pole?
Tõsi on, et käibemaksualandus ei pruugi alati kogu ulatuses jõuda tarbijani. Kuid veel suurem tõsi on see, et kui selle üle otsustab inimene, kelle enda rahandustegevust varjutavad kasin aruandlus, negatiivne bilanss ja läbikukkunud riiklikud projektid, siis jääb soovitud moraalne autoriteet kõvasti miinusesse.
Kas see kõik tähendab, et maksupoliitikat tuleks ümber kujundada? Võib aga mitte tingimata. Aga see tähendab kindlasti, et Eesti inimesed väärivad arutelu, kus majanduspoliitika argumente ei loeta parklakohtade täitumuse põhjal, ja kus käibemaksu langetamise või säilitamise otsus ei sünni nende inimeste käes, kelle rahandusalane tõsiseltvõetavus on sama kõikuv kui nende firmade bilanss.
Kui Eesti rahandus on tõsine asi, siis ärgem usaldagem seda neile, kes omaenda rahandust ei suutnud juhtida. Lõpuks tuleks veelkord tagasi Ligi/Akkermanni väidete juurde lükates neid ümber või pannes kahtluse alla:
1. “Eestis on inimese kohta väga palju rohkem kaubanduspinda kui teistes arenenud riikides keskmiselt…”
Õige — Ober‑Hausi andmetel oli Eestis ligikaudu 751 m² jaekaupluste pindala tuhande elanikku kohta, võrreldes Lätiga ~413 m² ja Leeduga ~444 m²
Tallinnas Harju maakonnas oli see suisa 1 026 m²/1 000 elanikku kohta.
Euroopa kontekstis on Eesti üks juhtivaid riike — ees ainult näiteks Luxembourg ja Norra, skandinaavia tipud üle 0.5 m²/inhabitant; Eesti ~0.78 m²/elanikule.
2. “kaubanduspindade rohkus tõttu on ka käive ühe ruutmeetri kohta kolmandiku võrra väiksem kui EL-is.”
Siin on vähem selge arvestus: on teada, et kui kauplustel on keskmiselt suurem pind, siis käive pindalaühiku kohta kipub langema. Uuring 2014. aastast näitas Eesti pinda ca 460 m²/1000 inimest vs EL keskmine 250 m²/1000 inimest, ja ostujõud ~35 % alla EL keskmise
Väide "kolmandiku võrra väiksem käive m² kohta"? Ostud per m² on tõenäoliselt madalamad, kuid konkreetselt "ümber kolmandiku" käivet mõõdetud andmeid ei leitud.
Seega osaliselt tõenäoline tendents, kuid numbriline väide ei ole kinnitatav avalike allikate järgi.
3. “Jaekaubanduse mahud kasvavad, sest palgad ja pensionid on kasvanud.”-----
Jaekaubandus tõepoolest on kasvanud viimastel aastatel, näiteks 2015–2020 suurenes müük ~46 % kuid viimaste aastate kohta täpsem statistika puudub. Tõenäoliselt tarbimine oli 2024 teises kvartalis aga veidi languses ja SKP teises kvartalis −1 % ning jaekaubandus panustas negatiivselt
Samas suur palgatõus ja pensionitõus on üldist ostujõudu parandanud, kuid Covid-eelsed kasvud olid tugevamad; viimaste aastate kasvule on negatiivne mõju olnud nõrk ekspordisektor ja tarbimiskulutuste aeglustumine.
4. “Suurem juurdehindlus katab kõrgemaid kulusid ja käibemaksu alandamine ei jõua tarbijani.”
See on pigem argumendi-tõlgendus kui lihtstatistiline fakt, kuid üldiselt Eestis on olnud kõrgemad hinnad (jaekaubandusstiilis kõrgem marginaal) seotud selliste kuludega nagu kinnisvara, energia, tööjõud.
Kui kaupmehed ei alanda hindu käibemaksu langetamisel täies mahus, jääb alandamisefekt tarbijale väheseks. Otsest uuringut selle kohta, et hind langeks või ei langeks tarbijale, allikates ei leidnud --seega võib selle kirjutada OLETUSEKS:
5. “Ei ole ratsionaalne vähendada riigi tulusid, et kaupmehed saaksid katta pindade ebaefektiivsuse kulusid…”. See lause on tüüpiline Ligilik arrogants.
Valitsuse poliitika kujundus ning maksutulude vähendamise mõju sõltub poliitilistest prioriteetidest. Seda väidet ei ole võimalik faktidena kinnitada—see on pigem väärtuslik seisukoht.
6. Majandusandmed näitavad, et inimesed ostavad ja parklad on tihedalt täis – visuaalselt kooskõlas kõrge jaekauba hulga ja aktiivse tarbimisega. - kordan visuaalselt. Kuid milline analüütik teeb oma järeldusi sellest mitu inimest ta kuskil parklas näeb ja mitu kotti neil käes on .
Aga tulles tagasi viimase kuu jooksul avaldatud Ligi, Akkermanni ja teiste reformierakondlaste maksuteemaliste kirjutiste juurde, siis nende artiklite toonis joonistub selgelt välja hinnanguline ja retooriliselt kujundatud lähenemine. Kuigi need tekstid ei ole ilukirjanduslikult ülepaisutatud ega otseselt emotsionaalselt laetud, sisaldavad need siiski mitmeid väljendeid, mis ei tugine mõõdetavale andmestikule, vaid kujundavad lugeja hoiakut väärtushinnangute kaudu. Analüüsi põhjal moodustavad taolised emotsionaalse või hinnangulise varjundiga sõnad ligikaudu 6% artiklite kogu mahust.
Iseloomulike näidetena võib tuua fraase nagu „ei ole ratsionaalne“, „inimestel läheb hästi“ või „väga palju kaubanduspinda“, mis ei edasta objektiivset fakti, vaid loovad teatud maailmapilti toetava tausta. Näiteks:
väga palju – hinnanguline ja subjektiivne,
on hea – väärtushinnanguline,
jõudsalt on kasvanud – positiivne hinnang arengule,
inimesed saavad lubada – subjektiivne tõlgendus elatustasemest,
kaubanduspindade ebaefektiivsus – narratiivne väärtushinnang,
suuname raha... – vihjab eelistustele rahakasutuses,
täis (nt parklad) – hinnanguline visuaalne üldistus,
läheb hästi – lai, ent mõõtmata üldistus.
Sellised väljendid ei ole juhuslikud – need loovad retoorilise fooni, millele kogu ülejäänud seisukoht toetub, andes mulje objektiivsusest seal, kus tegelikult toimub poliitiline meeleolulooming. Ja lõpuks tooks ühe näite kaubanduspinade suhtest. Vaadake ülemistet, vaadake Tallinna Kaubamaja või Kristiine keskust. Andmestikus, millest räägib Ligi/Akkermann/Reformierkond sisaldab nii nendes keskustes asuvaid Prismasid ja Rimisid, ent kindlasti kui suure- või siis kui väikse osa nendest keskustest võtab enda alla vaid toiduaineid müüv pind. Ülejõõnu müüb ju sukki, saapaid, pesu kodumasinaid jne.
