28/08/2025
🇪🇪 Head sõbrad! Pidasin laupäeval Hirvepargis kõne, kus rääkisin muuhulgas murest venekeelses Delfis ilmuvate kremli narratiive võimendavate lugude pärast. Avaldasin kõne arvamusloona Postimehes.
Delfi peatoimetaja reageeris täna varahommikul Delfi esilehel mu pühapäeval ilmunud arvamusloole kõnest, kaitses venekeelse Delfi ajakirjanikke, tuues välja nende isikliku julguse ja panuse Ukraina sõja kajastamisel. Seda panust ei ole keegi kusagil vaidlustanud või pisendanud ja vastupidi – ma tunnustan kõiki, kes on oma töö või isikliku julgusega tõe eest väljas.
☝️Aga peatoimetaja vastus ei puuduta küsimusi, mida ma oma loos tõstatasin. Küsimus on ju süsteemsetes valikutes, mida venekeelne Delfi teeb, mitte üksikute ajakirjanike tööreisides või mõnes konkreetses artiklis.
⛔️ Küsimus on selles, millist infot ja milliseid sümboleid antakse sadadele tuhandetele venekeelsetele Eesti elanikele, kellest paljud on oma infoväljas niigi tugevalt mõjutatud Venemaa propagandast. Kas me toome nad sellest välja või toodame paralleelreaalsust, kus Eesti sümbolid ja Ukraina traagika jäävad tahaplaanile ning, kus Vene propagandavalede ümber lükkamise asemel neid paljundatakse?
Kirjutasin Delfi peatoimetajale ka sisulise vastulause mille aluseks on Kultuuriministeeriumi toetus venekeelsetele väljaannetele, seda saab igaüks oma silmaga lugeda, mis eesmärki riigilt saadav toetus kannab ja missuguse eesmärgi see venekeelsele Delfile seab.
https://www.riigiteataja.ee/akt/113122022029
Kahtlen selles, et mu vastulause avaldatakse. Koostasin selle ajakirjanduseetika koodeksi punktidele tuginedes. Kuna peatoimetajalt vastust veel ei ole, siis võtangi siinkohal pikemalt vaevaks venekeelse Delfi küsimus lahti selgitada.
❗️Tegelikult osutab vastuses Urmo Soonvald tahtmatult sellele, milles oma artiklis räägin ehk põhilisele probleemile. See, et Andrei Šumakovi „Kiri emale“ ilmus vaid eesti keeles ja pole venekeelses Delfis lugejale kättesaadav ega leitav (lisan kommentaariumisse kuvatõmmise).
☝️See näitab, et kõige sisukamad ja Eesti ühiskonda siduvad lood ei jõua venekeelse lugejani, samal ajal kui neutraalsemad või Kremli narratiividele sobivad tekstid avaldatakse Delfi venekeelses portaalis, mis naudib Ukraina sõja ajal Eesti maksumaksja toetust.
❗️See ei ole juhus, vaid toimetuse valik, mis tekitab kaks erinevat infovälja – eestikeelne lugeja saab ausa ja valusa loo sõjast ning propagandast, venekeelne lugeja aga jääb sellest ilma. Urmo Soonvald nimetab oma vastuses minu tähelepanekut trikoloori puudumisest Vene Delfis taasiseseisvuspäeval „rumalaks üldistuseks“ ja selgitab seda tehnilise apsuna.
☝️Küsin otse: kuidas on võimalik, et selline „tehniline aps“ kestab 24 tundi ja puudutab just nimelt Eesti riigi tähtsaimat sümbolit, samal ajal kui kogu ülejäänud portaal toimib probleemideta? Kas tõesti pole venekeelse Delfil ühtegi mehhanismi, mis võimaldaks lippu 24 tunni vältel Vene Delfi päisesse lisada? Või polnudki see siiski kunagi kavas? Või siis tõesti on nii, et kui „tehnika alt veab“, siis jääb terveks päevaks Eesti riigi taasiseseisvuspäev tähistamata?
👉See argument ei ole lihtsalt tõsine. Kui me pöördume tagasi selle juurde, millest kõik algas ehk Vene Delfi käitumisest taasiseseisvuspäeva kajastamisel, siis pärast seda andis Vene Delfi veelgi enam põhjust muretsemiseks.
☝️Nende poolt kajastatud lugu sellest. justkui oleks Kaitseliit muutnud taasiseseisvuspäeva programmi lastele mõeldud vihkamise harjutuseks (tegelikkuses sellist tegevust ei toimunud, aga propagandanarratiiv ehitati üles muljele, et Eestis kasvatatakse lapsi venelaste vaenlasteks) on kõnekas näide (viited: https://rus.delfi.ee/.../estonskim-detyam-predlagali... ja Postimehe lugu: https://www.postimees.ee/.../kremli-propaganda-voltsing...), miks ma olen mures venekeelse Delfi sisuliste valikute pärast – kui Postimees näitas selgelt, et tegu on Moskva valeuudise ja Kremli propagandavõltsinguga, siis RusDelfi käsitles sama lugu lihtsalt kui arutelu väärtuste üle, jättes õhku kahtluse, nagu olekski kaitseliit tõesti venelaste pihta lapsi laskma õpetanud.
❗️See ei ole enam tehniline aps ega juhuslik toonierinevus, vaid teadlik valik, mis annab Kremlile tööriista oma narratiivide võimendamiseks. Sellest peavad maksumaksjad ja Eesti avalikkus aru saama. Ning sellest peab ka Urmo Soonvald aru saama. Kui see oleks olnud üksik juhus, võiks seda tõesti pidada apsuks.
❗️Aga kui panna see laiemasse mustrisse, kuhu kuuluvad ka lood, mis kordavad Moskva narratiive – jutt eestlaste ja ukrainlaste väidetavast „russofoobiast“, artiklid „vaestest smugeldajatest“, kes justkui on Eesti riigi ohvrid, ja reportaažid Mariupolist, kus verise Vene okupatsiooni asemel kirjeldatakse lihtsalt „raskusi turismiga“ ning nälja piirile viidud eestlastest –, siis ei saa rääkida juhusest. See on toimetuse tehtud valik. Ja see valik ei toeta Eesti ühiskonna ühtsust, vaid, vastupidi, lõhestab meie ühiskonda.
Soonvald kirjutab oma vastuses pikalt ja emotsionaalselt, kuidas üks või teine ajakirjanik on pidanud isiklikult ohvreid tooma. See on inimlik ja liigutav. Aga see ei vasta ju küsimusele, mille ma tõstatasin. Küsimus ei ole ajakirjanike vapruses, vaid Delfi toimetuse põhimõtetes. Küsimus ei ole selles, kas venekeelne Delfi suudab teha liigutavaid lugusid, vaid selles, millist üldist pilti ta oma lugejale loob.
⛔️ Kas me tahame, et Eestis oleks kaks erinevat infovälja – üks eestikeelne, kus riiklikud sümbolid on nähtavad ja Ukraina sõja tegelikkust ning meie riigis toimuvat kirjeldatakse ausalt, ja teine venekeelne, kus neid sümboleid ei ole ja sõda ning Eesti elu näidatakse venekeelsetele moonutatud kujul?
🇪🇪Või tahame me ühtset infovälja, kus nii eestlased kui ka venekeelsed elanikud saavad sama ausa ja selge pildi? Viimane on ju oluline eeldus selle suunas, et meie riigi elanikud saaksid asjadest ühtemoodi aru ja tekiks ühisosa. Just see on küsimus, mille ümber käib arutelu.
❗️Minu eesmärk ei olnud venekeelse Delfi ajakirjanikke halvustada. Minu eesmärk on küsida, miks maksumaksja raha eest on loodud paralleelne infoväli, mis ei toeta Eesti ühiskonna ühtsust, vaid kinnistab lõhet. Me kõik tahame, et Eestis elavad venekeelsed inimesed oleksid rohkem seotud Eesti riigi ja selle väärtustega. Aga seda sidet ei saa luua, kui riigi sümboleid ja väärtuseid peidetakse või kui narratiivid kannavad hoopis meile vaenuliku riigi väärtusi.
👉Seda sidet ei saa luua, kui jätame venekeelsetele inimestele mulje, et Eesti riigi tähtpäevad ja sümbolid neid ei puuduta. Minu küsimus jääb seega jõusse: miks näitab venekeelne Delfi oma lugejatele teistsugust pilti kui eestikeelne Delfi? Miks loob Delfi toimetus paralleelreaalsust? See küsimus on faktipõhine, mitte emotsionaalne. Ja sellele ootan ma endiselt vastust. Küsimus on selles, millist infot ja milliseid sümboleid antakse sadadele tuhandetele venekeelsetele Eesti elanikele, kellest paljud on oma infoväljas niigi tugevalt mõjutatud Venemaa propagandast. Kas me toome nad sellest välja või toodame paralleelreaalsust, kus Eesti sümbolid ja Ukraina traagika jäävad tahaplaanile ning, kus Vene propagandavalede ümber lükkamise asemel neid paljundatakse?
