Maakas pajatab

04/09/2026

Lars&Morten 🐰

Meie karvakerad elavad alates eilsest Liina Saks | Kallaste Hobitalu toredas ja armsas loomaaias!

Korterisse neid kaasa ei saanud võtta, läheb paljuks. Nii küsisingi hobitalu perenaiselt, kas ta saab vastu võtta kaks isast hõbeküülikut. Sai!

Süda rahul. Neil seal kindlasti tore. Uued sõbrad! Ja vastasaias uued pruudid 🩶

Kindlasti satume lastega nüüd Kallastele tihedasti. Seal on lahe. Ja seal on meie nunnud.

Veel on seal teisi vahvaid tegelasi. Kõige rohkem köitsid pilku kaks vabalt ringi jooksvat emu. Sõbralikud! Seisin käed selja taga, kui tundsin, et üks neist tahtis mul sõrmust sõrmest ära nokkida. Harakakombed!

Nii et aitäh, perenaine ja näeme Kallastel! 🙋‍♀️

04/09/2026

Kark alla, kodanik! 🙋‍♀️

25/08/2026

Homme saab täis nädal sellest, kui sain üürikorteri võtmed ja otsustasin, et saagu, mis saab, ma riskin. Oma õnne nimel!

Kas kolm last ja viieliikmeline pere on asi, millega riskida? Pealtnäha ei. Aga kui kaalul on minu enda õnn, rahu, rahulolu, siis see ei ole mitte isekas, vaid võib-olla toob rahu kõigile.

Kui õhk on reaalselt aastaid paks, aga etendus nimega ,,Meil läheb hästi” on välja müüdud, ei ole tasakaalu punkt seal, kus ta peaks olema.

Mina olen see vend, kellele on oluline sisemine. Kommunikatsioon, tugi, taustajõud. Mind väline kotib vähe. Kas selleks, et saada aru, kui erinevad me tegelikult inimestena oleme, on vaja pikki aastaid koos eksisteerida? Ei oska vastata. Pigem ei. Mida varem, seda parem. Aga vahel on varem hiljem. Kui mitte liiga hilja.

Ma olen olnud põlu all aastaid. Ja palun, heiterid, ärge tulge mulle mett moka peale määrima. Teie sõnad on salvestatud ja teada. Ärge teeselge nukrutsemist. Tähistage. Ma tegin teile kõigile kauaoodatud kingituse.

Ma tunnen rahu. Mul on kolimine endiselt pooleli, aga ma olen iseenda ja oma kallite laste aja peremees. Tahame, lähme sassis tuppa magama. Tahame, koristame koos. Tahame, teeme kooki. Tahame, vaatame multikaid. Tahame, mängime kuni magamaminekuni.

Oma tuba, oma luba. Ma tahan siinkohal ekstra tänada oma pere. Ja sind, V. Te tunnete end ära. Ilma teie toeta ma oleks toppama jäänud. Võib-olla vegeteerinud veel aastaid. Aga ma sain impulsi, et aitab. Mine. Koge. Tee. Saab, mis saab, me aitame. Ja mul on klomp kurgus, kui ma täna mõtlen oma seljataguse peale. Mul on vedanud!

Ma täna ju ei tea, mis saama hakkab. Äkki ma ei saa hakkama? Aga kui mul läheb hoopis üle ootuste hästi? Kui lapsed on hoitud ja ma leian iseenda taas üles? Ma tahaks garanteerida, et kui minult võetaks olme, oleksin ma parim kaaslane. Aga olme jääb alatiseks. Eriti kolme lapsega.

Seetõttu on eraldi eriala õppida iseend taasavastama sellest olmest + jääda tsilliks ja mõnusaks kaaslaseks oma lastele.

Jah, ma olen vahel rampväsinud ja tahaks esimese korruse aknast välja hüpata. Samas, mida päev edasi, tekib minusse ruumi, kus on see let it go vaib. Las olla kaos. Kaoses on oma võlu. Ja kaos saab ühel hetkel korda.

Ja kes tahab pesu pesemisest rääkida, siis ma pole seda veel pesema hakanudki. Masin pole veel vooluvõrku ühendatud. Pesugeel on alles poeriiulil. Peace up ja stay tuned.

24/08/2026

Tule avastame koos ilumaailma ✨ ILUTEGIJA AASTAST 2022

19/08/2026

Viimase nädalaga on asjad nii kiiresti liikuma hakanud, et mu päev ei mahu päeva sisse ära.

Tekkinud on mingi pingelanguse alge. See on pannud mind palju mõtlema ja tagasi vaatama, kuigi ma soovin endale tulevikuks vähem minevikus elamist.

Juurdlesin alles, kas mul võib olla varianti kohtuda varsti päris endaga. See dialoog mu peas sai alguse teemast nimega vastutus.

Nüüd, kus ees terendab uus suhtluskord ja suur elumuudatus, tajun ette, kuidas mul peaks tekkima rohkem õhku ja vabadust.

Ma olen vastutaja olnud lapsest saadik. Küll vastutasin venna eest, oma vanemate eest. Sain lapsed, tulid uued vastutused, õnneks eelmised hajusid. Ja lisaks tundsin, et tekkis veel üks lisainimene, kelle eest vastutada.

Mis kell kes kus miks. Ma täna näen, kuidas see põletab läbi. Ei imestagi oma närvilisust ja lühikest süütenööri, kui ei ole väga kellegagi ühist vastutust jagada. Tassid justkui sületäit puid hommikust õhtuni ühest toast teise, lootes, et ehk tuleb poole tee peal keegi vastu ja võtab mõned halud endale.

Ei võtnud. Ja nagu me teame, siis raske peab minema võimatult raskeks, et tekiks muutus. Et mu sisse tekiks ruum, kuhu sisse tekiks mõistmine, et nüüd enam tõesti ei jõua ega jaksa, midagi PEAB muutuma.

Võtan vastutuse, et pole osanud kunagi vastutust enda õlult ära anda. Teise kanda. Kasvõi vahel või veidi.

Lihtsam on ise käigu pealt ümber kalibreerida, kui jääda ootama. Ja sellega olen ainult iseendale karuteene teinud.

Kui kõik sujub ja laabub, peaksin ma saama kuus mõned sellised päevad, kus olen ainult MINA. Ja samal ajal kellegi teise eest vastutama ei pea.

Sain ühel laupäevasel päeval natuke katsuda seda tunnet. Ei pidanud kellaaja peale kodus olema. Ja lihtsalt kulgesin. Kudesin. Munesin. Viibisin. Mõtlesin. Ei mõelnud. Nautisin.

Ma neis hetkis veidi oleks nagu iseendaga kohtunud. Ma ei saa öelda, et UUESTI kohtunud. Sest sellist Liisit nagu täna ei ole enne mitte kunagi eksisteerinud.

Ma oskasin hetkes kohal olla. Ma ei kedranud minevikku ega tulevikku edasi ja tagasi. Ma ei teadnud, mis tunne see võib olla. Aga see tunne oli kirjeldamatult hea ja tore!

Loodan, et kohtume jälle, uue ja vanasegune Liisi. Varsti. Ootan täiega! Näiteks mõnel pühapäevasel hommikul kohvitassiga voodis, mida on variant lürpida lõunani. Vaikuses. Cheers ☕️

Muideks see HS athletic joogamatt on next level. See ise ei libise ja sina selle peal ka mitte. Ma lihtsalt istusin sellel, ei teinud trenni, kuid tundsin end hästi. Varsti-varsti ausõna hakkan seda kasutama ka sihtotstarbeliselt. Luban. Endale.

19/08/2026

Esimene teenus 5€ soodsam koodiga liisi 🍬

Tule avastame koos ilumaailma ✨ ILUTEGIJA AASTAST 2022

18/08/2026

TÜRI

Täna kell 13.30 pakkuda vaba aeg kulmuhoolduseks

Broneerimiseks kiri postkasti!

16/08/2026

Armas Beauty by Helliki pakkus võimalust minna end tema juures veel ilusamaks maalima!

Sain kogu teenusevalikust valida ühe, mis mulle kõige paremini sobib. Ei olnud varem kunagi kulme lamineerinud. Mulle oli alati jäänud mulje, et mina seda teenust kasutada ei saa, sest mul on nad suht peenikesed ja ebaühtlased. Mis sa kahest karvast ikka kolme ritta sätid.

Tegelikult muutis lamineerimine mu kulmud hästi lihtsasti käsitletavaks ja ma saan neid nüüd ükskõik kuhu poole kammida.

Helliki juures olen varemgi käinud. Töö alati kiire, tulemus ilus ja jutuvada mõnus.

Aitäh sulle, et mind märkasid ja enda juurde kutsusid! Seda oli vaja 🫶

Veel sain kaasa kulmu/ripsmeõli (Helliki enda tehtud) ja märkasin, et soetada saab ka 10ml kaupa parfüümi. Valisin endale eriti magusa 🍬

🤝 Kui lähed tema juurde esimesele külastusele ja mainid sooduskoodi LIISI, saad 5€ soodsamalt!

Helliki võtab vastu Türil ja aja saad bronnida siin 👇

https://taim.li/s/beauty-by-helliki-turi?fbclid=IwZnRzaATuFfBwZG9mBWZkaWQWUMkTda4wiIg-qVvbaAdCbk9N2xpUSWV4dG4DYWVtAjExAHNydGMGYXBwX2lkCjY2Mjg1NjgzNzkAAR6MhsY9lqeihcZMHHJHL0dkex-9YJ1LPPRZ3UTPTZnNzFXg_yUUWQhHYXGM5A_aem_pOIfO4SYzewMHVuqgUdthw

13/08/2026

Mul on omamoodi loll komme mingite asjade puhul ,,läbi seina’’ minna.

Lihtsad näited. Iluteenused. Enamus teenindajaid võtab vastu nädala sees. Õnneks üks kullatükk teenindab mind nädalavahetuseti 😙

Kuna täna on seis selline, et mul ei ole väga võtta siin lähedal inimesi, kes saaksid lastel silma peal hoida, kuni ära käin, olen avastanud, et leian pea alati viisi, kuidas lapsed on hoitud ja minul käimised käidud.

Ma ei tühista oma aegu tihti. Kui, siis see on ikka jumala tupik olukord.

Olen saanud aastate jooksul normaalselt heiti, kas siis on vaja käia KOGU AEG kuskil? Kogu aeg? Ei. Aga on vaja? JAH.

Ma ei jäta end unarusse. Mitte kuidagi pole nõus sellega. Kas ma kodus ei saa küüsi lakkida või kulme värvida? Saan. Aga kodu, kus elavad kolm last, on koht, kust soovin vahel minna korraks välja HINGAMA.

Et mul on hetk, kus keegi ei sikuta pükstest ja ei ütle 10x sekundis emme. Et mu aju saab natukene aega mõelda MINU asju. Vau, ka sellised asjad eksisteerivad veel kusagil mu mälusoppides. Minu.

Sõbrannadega väljaskäimised on omaette turbo-ooper. Jõuan kohale tavaliselt vastu ööd ja stardin tagasi varahommikul. Kas see on puhkus? Ei. See on aju välja lülitamine mõneks tunniks. Ja see on parem, kui mitte midagi.

Ma olen hakkama saanud. Suure ärevuse taustal küll, aga kui ma saan, siis ma lähen. Pediküüri, lounge’i mullitama, ema juurde magama.

Veel miskit. Kärutavad emad kõnniteel on (vabandage väga, mina kaasaarvatud) nähtamatud. Aga kui isad kärutavad, tahaks signaali lasta, auto kinni pidada ja nad diplomiga jalust maha joosta. Nii tubli isa!

Isad on lastega kodus. HOIAVAD oma lapsi. Emad on lihtsalt emad. Me ei ela enam kiviajal. Aga teisest küljest. Elame. Isad teevad karjääri. Emad alustavad peale iga last praktiliselt nullist. Vaimse tervisega, kehateemadega, identiteedi taasleidmisega. Sadat asja korraga tehes. Mina vähemalt. Sorri, kui üldistan.

Ja see on tavaline. Nii on tuhandeid aastaid olnud. Mis siis?

Tead. Kui ma oleksin jõeforell ja peaksin sügisel vastuvoolu ujudes kudemiskohta otsima, siis ma oleks see vend, kes ujuks pärivoolu. Saan surma, siis saan, aga viskan vimkat, riskin ja vaatan, mis saab.

Kõik ei ole samas must ja valge. On kindlasti väga toetavaid ja mõistvaid partnereid. Aga mitte kunagi ei ole ema ja isa 50/50 jaotusega. Mehed ei kanna last, ei sünnita, ei imeta. Jah, looduse poolt nii loodud. Aga vahel ajab vihale. Ja ma täitsa olen hakanud harjutama vihastamist. Tervislikult küll, aga siiski. Päris värskendav.

Lapsed on olnud ka minu valik, nad pole vägisi tehtud. Ja antakse ikka nii palju, kui jaksad kanda. Sedapidi vaadates on selgroog justkui tugev.

Kas ma teen midagi või ei tee, päeva lõpuks olen mina loll ja kõiges süüdi nagunii. Siin pole tegemist enesehaletsusega. Puhas elukogemus. Parem siis teha.