06/09/2025
Julgus olla tavaline.
Seda postitust ma olen tahtnud kirjutada nädalaid. Aga pole old aega. Või mune.
Kes mu taskuhäälingut on kuulanud või varasemaid postitusi lugenud, teab, et ma olen läbi elu olnud pigem kreisi eksperimenteerija. Vegan, toitumiskavad, treeningkavad, paastumine, oma vereplasma süstimine, kehapuhastused, vitamiinide veeni tilgutamine ja nii edasi. Suur osa neist asjust pole täna enam ammu midagi uut. Aga aegu tagasi samas olid.
Ma jälgisin sotsiaalmeedias inimesi, kes jälgisid mingit väga struktureeritud elustiili. Meditsiinimeediumid, sellerimahlad, taimne toitumine, ökomökod. Siit ahmisin ja sealt ja tahtsin nii väga ka KORRALIK olla.
Ja kogu selle tahtmise keskel, selle meeletu stressi sees elades, lõpuks avastasin, et mutt, sul võib vabalt olla oma tee. Ja see on okei. Ei pea olema kellegi moodi, et olla keegi. Võib vabalt olla nii tavaline, et olla peaaegu nähtamatu. Samas olles terve elu tahtnud olla kõigile nähtav.
Kui palju olen oma sõnu söönud. Kui palju olen end reetnud, samas mis suurt reetmist saab olla iseendale tunnistamises, et see teiste tee pole minu tee. Mul on oma tee.
Kõlab korraks kui vabanduste otsimine ja leidmine, kuid lõppude lõpuks hoopis alistumine.
Kui palju ma olen jätnud postitamata pokaale, burgereid ja šokolaaditahvleid. Sest endast lugupidav inimene sellist p***a ei tarbi.
Jah, ma tean, et Cava mu kõhubakteritele midagi head ei paku, aga ta mulle sellegipoolest meeldib. Meeldib istuda seltskonnas, seksikas kihisev pokaal näpus, olles samal ajal teadlik, et tegemist ei ole murede uputamise või sõltuvusega.
Meeldib süüa vahel üks kohev veiseburger, teades, et järgmisel päeval oleks viisakas minna kas jooksma või teha miinimum pool tundi jõutrenni.
Need TABUD ei puuduta ainult mind. Mul on beebi, kes ei taha tissi ehk ta sööb piimasegu laadset toodet, mida ma põen põhimõtteliselt iga päev, sest ma olen ühiskonna mõistes emana läbi kukkunud. Mul on tissid, mis on tühjad.
Tahaks loomulikul teel sünnitada, aga meditsiinilistel kaalutlustel ei saa.
Tuleks laskuda lapse tasemele ja vähemalt proovida gentel parentingi, aga need olukorrad lõppevad sageli hääle tõstmisega.
Joon hommikuti kohvi nii suure naudinguga nagu oleks tegemist millegi suursugusega. Mitte seetõttu, et see mind sirgu ajaks, aga sellepärast, et mulle meeldib see kuum jook selles ilusas tassis.
Meeldivad vanad autod, aga autod pole ju naisteasi.
Meeldib hea ja hoolitsetud välja näha, aga mis teha, kui tänane lagi oli krunn ja kroks.
Tahaks kuuluda mingisse poppi ühiskonnakihti, aga ei tahaks ennast kaotada.
Kahte asja korraga ei saa. Ja jumal tänatud, et aeg on andnud ikkagi nii palju arutust, et okei on olla mina. Oma burgeri, Cava ja Aptamiliga. S*tt päev, lilleke, aga päeva lõpuks sa ei koti kedagi.
