23/09/2019
Paar aastakümmet ehitusettevõtjana leiba teeninud, nüüd Järva vallavalitsuse ehituse peaspetsialist Gilmar Krzivets peab oma elus tähtsaks mammona asemel põnevaid elamusi koguda. Oktoobri lõpus saab paarkümmend aastat päevast, mil ta andis sukeldumisele nii sõrme, käe kui ka südame. Selle aja jooksul on ta sukeldunud üle tuhande korra.
„Ei maksa igat asja näppida,“ vastab Gilmar, kui pärin, kust tema sukeldumishuvi pärit on. „Aasta oli 1999, kui läksin Taisse. Terve rannaäär oli sukeldumiskeskusi täis. Vaatasin mingit reklaami, et tehakse proovisukeldumisi. Mõtlesin, et lähen vaatan, mis asi see on. Esimene mulje oli kõva. Korallid ja värvilised kalad – lahe. Ja nii ma vaatangi. Siiamaani. Andsin sõrme, aga see võttis sõrme, sõrmuse, käe ja hinge ka veel takkaotsa,“ ütleb Gilmar.
Paar aastat hiljem läks ta kursustele. Kursus koosneb kolmest osast: teooria, bassein ja avaveesukeldumine. Esimesed kaks on Gilmari sõnul mõistlik Eestis läbida, viimane mõnes soojemas veekogus, sest siin on külm ja nähtavus vilets. Eesti vette sai ta aastal 2002, selleks ajaks oli mujal tehtud juba 20 sukeldumist. Õigemini käiski ta (ja käib siiani) sukeldumisreisidel, kus minnakse laevaga merele, tehakse paar sukeldumist päevas ja ülejäänud aeg vedeletakse laevatekil ja võetakse päikest.
End eruinstruktoriks nimetav Gilmar õpetas 2006. aastast ka teisi sukelduma, tema kursustel on käinud 300 inimese ringis. „Põhjaminekuks pole ujumisoskust vaja,“ kinnitab Gilmar. „Ujumisega pole sel üldse pistmist. Pinnal ujutakse. Et professionaalsel tasemel sukeldujaks saada, tuleb muidugi läbida katsed ja muu hulgas ka ujuda 400 või 800 meetrit, et saaksid teisi õpetama hakata. Aga tavasukeldujal pole ujuda vaja,“ ütleb ta.
Kus on olnud kõige ilusam sukelduda, Gilmar ei teagi, sest paigad on väga erinevad. Näiteks cenote’d ehk koopasukeldumised Mehhikos. „Lähed kohalikku sukeldumisklubisse ja sulle korraldatakse sukeldumine. Koopad on niivõrd erinevad, enamasti kristallselge veega. Tekib tunne, et sa polegi vee all, sest nähtavus on sada meetrit. Keset džunglit hüppad auku, pärast ronid mööda redelit või köit välja,“ kirjeldab ta. „Ühes koopas oli kaks veekihti, soolane ja mage, külm ja soojem kiht. Nende vahel oli miraaže tekitav virvendus. Teises ägedas koopas oli vee kohal väävliauru piimjas kiht, selle all täielik pimedus ja seal kunagi kasvanud puud – võimas kogemus, justkui kadunud maailm.“
Loe edasi Maale! sügisnumbrist!
