Joogaruum

07/10/2026

Sa elad seda elu esimest korda. Ole enda ja oma eksimuste vastu leebem. 🤍

Keegi ei ole enne sinuna seda elu elanud, täpselt sellist raamatut kirjutanud või filmi filminud kus on sinu perekond, sinu elukatsumused, sinu sisemaailm, sinu õnnestumised. Sa oled pidevas muutumises, pidevas katsetamises, pidevas kohanemises selles maailmas, mis omakorda on väga muutlik.

Ja kuidagi on ikka mingi hääl meie sees mis ütleb, et ma peaksin seda juba oskama, paremini tegema. Et ma ju ometi oleksin pidanud seda teadma. Mis justkui ei luba meil eksida.

Aga kuidas sa saad teada midagi, mida sa õpid alles kogemuse käigus või kogemuse lõppedes? Kus alles koogi ahjust välja võttes saad sa aru, et oleksid pidanud panema sinna rohkem jahu. Kus alles trenni järgmisel päeval saad sa aru, et sa tõmbasid lihase ära.

Me nii tihti alles elu käigus saame teada kuidas seda elu elada.

Minuarust on joogamatil ehedalt võimalik kogeda sedasama elu. See on koht kus me katsetame, proovime, tajume mis ei toimi, mis toimib ja vahel kohtume ka oma kitsaskohtadega ning õpime nendega kohanema. Ma usun et seda teadlikult ja pühendunult tehes õpime me olema rohkem rahus ja leebemad iseenda ja oma kogemustega. Õpime nautima rohkem elu. 🤍

Yin-Yang seeria Kadriga
Neljapäeval 9.30 - 11.00
Joogaruumis, Ristiku 10-2

04/10/2026

Viimasel ajal olen mõelnud, kas areng tähendab alati muutust.

Meie kiires maailmas tundub kuidagi loomulik, et kogu aeg tuleb midagi uut. Uued mõtted, uued suunad, uued viisid midagi teha. Ja üsna märkamatult võib tekkida tunne, et ka ise peaks kogu aeg edasi liikuma.

Võib-olla on selles natuke hirmu millestki ilma jääda või maha jääda. Võib-olla ka väga inimlik soov kuuluda, liikuda koos teistega, mitte jääda kuidagi kõrvale.

Olen joogaga tegelenud pea 18 aastat ja ka Joogaruum saab sel aastal 15 aastaseks. Ja sellega seoses olen isegi mõelnud, et äkki peaks midagi muutma. Äkki olen liiga kauaks ühe asja juurde jäänud.

Aga samas olen neid mõtteid mõlgutades ka mõistnud, kui palju on jooga õpetanud mulle hoopis jäämist.

Jäämist ka siis, kui miski muutub ebamugavaks.
Kui tekib vastupanu.
Kui tuleb igavus.
Kui esimene impulss oleks midagi muuta või edasi liikuda.

Mitte selleks, et ennast vägisi paigal hoida, vaid selleks, et mitte liiga kiiresti ära minna. Ja läbi selle oskuse olen avastanud, et väga tihti avaneb järgmine kiht alles jäädes.

Ja minu jaoks on eriti väärtuslik see, et olen selle suhtumise endaga matilt kaasa võtnud ka mujale ellu.
Suhetesse. Töösse. Oma tegemistesse.

Jooga õpetab, et sügavus vajab aega. Siin on päevast päeva ja aastast aastasse ikka seesama matt, seesama hingamine ning paljuski ka needsamad asendid.

Aga kogemus ei ole sama, sest mina ei ole sama.

Igatahes, võimalik, et vahel tähendab edasi liikumine hoopis seda, et jääme piisavalt kauaks, et jõuda sügavamale, et jõuda lähemale.

Kohtumiseni matil!
Gerli

Kinks Marek Metslaid selle 📸 eest 💗🙏!

30/09/2026

Me oleme kõik ajarändurid oma olemuselt. Ja kuigi me oma kehaga neid rännakuid kaasa ei tee, siis meie meel seevastu küll - alatasa rändab minevikku ja tulevikku. Ja see on omamoodi põnev kuniks me ühtäkki ühte või teise neist aegadest kinni ei jää. Näiteks pidevalt suutmata lahti lasta sellest ühest asjast seal minevikus või tohutult soovides, et midagi juhtuks tulevikus. Tõsiasi on aga see, et kui me jääme millessegi väga kinni mida siin ja praegu ei ole, siis võib muuta see käesoleva hetke täiesti talumatuks. Justkui õnn ei olekski kohal - ta on seal kaugel ära.
Mida ma usun on see, et nendel hetkedel on vaja tekitada ruum kus sa ühendad ennast lahti nendest kaugetest võõra maa kohtadest ja tuled korraks koju. Ja minuarust on jooga see, mis siin nii hästi aitab. Sest kui sa poosist poosi liikudes jälgid järjepidevalt hingamist, kehaasendit ja seda kuhu sa pilgu viid, siis sul ei jää sinna ruumi “rändamiseks” ei minevikku ega tulevikku. Sa oled lihtsalt nii keskendunult kohal selles hetkes toimuvale.

Ma usun, et nii mõnelgi meist on seda kojutulekut vaja. Et mõista, peale pikka eemalolekut, et kui mõnus siin ikka on. Õnneks ei ole selleks kojutulekuks passi ega muid formaalsusi vaja. Tule lihtsalt kohale. 😉

Breath, body & movement
Yin-Yang seerias Kadriga
Neljapäeval 9.30 - 11.00

27/09/2026

Mina olen seda meelt, et ausus toob vabaduse. Eelkõige just ausus iseenda ees.

Valetamine on aga tihti nii palju lihtsam.
Ma võin öelda endale, et mind ei häiri, kuigi häirib.
Et ma ei taha, kuigi tegelikult kardan.
Et kõik on hästi, kuigi ei ole.
Et ma olen millestki üle saanud, kuigi tegelikult teeb see endiselt haiget.

Tõsi, väike vale võib meid hetkeks millegi eest hoida.
Aga valel on üks kummaline omadus – seda peab hakkama kaitsma.
Üks vale vajab enda kõrvale teist. Midagi tuleb varjata, midagi põhjendada, midagi endale või teistele jätkuvalt tõestada.

Ja ühel hetkel ei hoia enam meie valet, vaid see vale vangistab meid.

Ausus on kindlasti kordades ebamugavam. Sest see võib tuua meid silmitsi millegagi, mida me pole tahtnud näha, tunda või tunnistada.
Aga samal ajal loob see nii palju vabadust, sest kui ma julgen tunnistada seda, mis minus päriselt on, ei pea ma enam kulutama energiat selle varjamisele.

Ausus ei tähenda, et pean kõik, mida mõtlen või tunnen, teistele välja ütlema. Aga see tähendab, et mina ise olen valmis seda endas nägema.

Jooga on mind ikka ja jälle toonud sellesse kohta.
Keha juurde, mis ei oska teeselda.
Hingamise juurde, mis annab märku, kui midagi minus pingesse läheb.
Tunnete juurde, mis on olemas ka siis, kui ma sooviksin neid mitte tunda.

Ja niimoodi vaikselt olen õppinud ausamalt iseennast kuulama.
Mitte kohe muutma või parandama seda, mida ma sealt leian, vaid kõigepealt tunnistama - see on praegu minus olemas.

Sest me ei saa liikuda edasi kohast, mille olemasolu me endale ei tunnista.

Tõde ei tee meie elu alati lihtsamaks, aga see annab meile vabaduse valida ja liikuda.

Kohtumiseni matil!

Gerli
PS! Aitäh Marek Metslaid selle 📸 eest 💗!

23/09/2026

Kuidas on võimalik, et ühel hetkel tundub kõik kaoses ja järgmisel hetkel on sellesama elu sees äkki nii hea olla?

Mulle nii meeldib neid muutuseid märgata. Just siis kui on elus koht kus mõtlen, et kuidas ma selle kõigega hakkama saan või et kuidas see laheneb? Ja siis möödub tund-poolteist ning avastan meeldiva üllatusega, et olen sisemiselt hoopis teises kohas. Kus mõtlen, et justkui ei ole põhjust hästi ennast tunda, väliselt on ju kõik sama. Aga tunne on nii hea, palju kergem ja helgem. Et justkui väike ime oleks juhtunud ja ma ise panin selle juhtuma. Just seda olen ma joogat tehes tajunud. Et matile astudes muutud justkui sisemiseks alkeemikuks, kes muudab midagi, mis oli enne nii must ja pime ja võimatu, millegiks mis on särav, selge ja hinnaline. Ning kuidas pärast hakkavad asjad voolama palju loomulikumalt ja lihtsamalt.

Ja just see on see, mis mind aina matile tagasi kutsub. Ja miks ma kutsun teisigi .

Yin-Yang seeria Kadriga
Neljapäeviti 9.30 - 11.00

23/09/2026

9.-11. Oktoobril teeme retriidi Tagasi enda juurde, mis aitab liikuda välise toe otsimiselt sisemise toe äratundmise suunas.
Selles videos räägime natuke lähemalt, mis meil seal plaanis.

Päikest!
Ereli ja Gerli

Enjoy the videos and music you love, upload original content, and share it all with friends, family, and the world on YouTube.

20/09/2026

Kui me saame haiget, on väga loomulik ennast sulgeda.
Väga tihti isegi teadmata, et seda teeme.

Me võime arvata, et sulgeme ennast selle inimese ees, kes meile haiget tegi. Või otsustame, et enam ei usalda, ei looda ega lase kedagi nii lähedale.

Aga järjest rohkem tundub mulle, et ennast ei ole võimalik sulgeda ainult ühe inimese või ühe kogemuse ees.
Kui ma ennast kaitseks sulgen, sulgen ennast ka elu ees.

Võimaluse ees olla puudutatud.
Armastada.
Usaldada.
Rõõmustada.
Kogeda midagi uut.

See ei tähenda, et peaksime ennast jõuga avatuna hoidma.
Mõnikord on sulgumine ainus asi, mida me saame teha, et ennast hoida ja kaitsta.

Aga oluline on märgata, kas see, mis mind kunagi kaitses, kaitseb mind endiselt – või hoiab mind nüüd eemal ka sellest, mida ma tegelikult igatsen.

Tänu joogale olen õppinud, et läbi surumise ja survestamise ei jõua ma tegelikult kiiremini kohale. Sageli lähen nii hoopis ringiga teele.

Jooga on õpetanud mulle hoopis kohalolu. Teadlikkust. Märkamist. Aktsepteerimist. Armastust.

Ja mida paremini olen õppinud oma keha kuulama, seda varem märkan ka neid hetki, mil ma hakkan sulguma.

Kui mu keha tõmbub kokku.
Kui hingamine muutub pinnapealseks või hoian seda kinni.
Kui tekib vastupanu.
Kui lähen kaitsesse.
Kui hakkan võitlema või võistlema.

Need on hetked, kus ma saan reageerimise asemel proovida ennast hoida.

Mitte sundida ennast olema avatud, vaid jääda enda juurde. Olla kohal sellega, mida tunnen. Lubada sellel olla, ilma et peaksin seda kohe muutma, parandama või endast eemale lükkama.

Ja olen märganud, et just selles kohalolus hakkab midagi vaikselt pehmenema.
Avatus ei sünni siis sellest, et ma sunnin ennast uuesti usaldama.

Avatus tekib siis, kui ma suudan olla armastavalt kohal ka selle osaga endast, mis kardab, millel on valus, mis soovib põgeneda, mis leinab või mis kannatab.

Kohtumiseni matil!

Gerli
PS! ➡️➡️➡️Teisipäeval hakkab Yin jooga nüüd 18.00!!!

Ja aitäh janne.ee selle 📸 eest 🙏💗!

16/09/2026

We learn things as we go.
Mõnikord on meil tunne, et meil peaks see asi selge olema juba või et ainult siis kui kõik punktid on täidetud või kui see asi on käes saab kõik hästi olema. Aga sa õpid tegemise käigus - üha rohkem ja rohkem. Näiteks nagu väike laps õpib kõigepealt pöörama, siis roomama, siis jalgadel käima. Nii on ka joogaga - sa kõigepealt õpid poose tundma, hingamist jälgima, keha hoidma, siis ühel hetkel tajud, et sa paindud paremini, su keha on tugevam, sul on kindlust rohkem. Ja siis sa avastad, et sul on julgust rohkem proovida - aga ma proovin seda keerulisemat poosi, peapealseisu, kätepealseisu. Ja siis ühel hetkel sa üllatadki ennast sellega, mida sa arvasid, et on sinu jaoks võimatu.

Me tihti ei alusta kuna tunneme, et lõpptulemus on nii kaugel, aga unustame ära, et selle teekonna käigus on nii palju suuri ja väikeseid ahhaa-hetki, avastusi, naudinguid. Võitusid. Neid "Ma ei teadnudki, et see nii hea võib olla" hetki.

Lihtsalt alusta. 🤍

Yin-Yang flow Kadriga
Neljapäeviti 9.30 - 11.00
Joogaruumis, Ristiku 10-2, Telliskivi

13/09/2026

Me kipume vastupanu enamasti üsna kiiresti tõlgendama.

Kui ma ei taha, siis järelikult ei peaks ma seda tegema.
Kui miski tekitab minus ebamugavust, siis järelikult pole see mulle.
Kui mu sees tekib tugev „ei“, siis järelikult olen valel teel jne.

Aga võib-olla pole vastupanu juhis tegutsemiseks, vaid hoopis kutse märgata, millele mul on raske avaneda.

See ei tähenda, et peaksin vastupanust jõuga läbi minema.
Vahel tasub lihtsalt hetkeks selle juurde jääda.

Sest vastupanu võib näidata midagi, mida ma muidu enda juures ei märkaks.

Hirmu ebaõnnestuda.
Hirmu nähtavaks tulla.
Soovi säilitada kontroll.
Või mõnda muud tunnet, millega ma parema meelega ei kohtuks.

Ja võib-olla on see vastupanu vahel teeviit tervikusse. See kutsub mind tunnistama enda juures seda, mida ma mingil põhjusel varem pole saanud või julgenud tunnistada.

Jooga on õpetanud mind mitte kohe otsustama, mida ebamugavus tähendab.
Mitte suruma ennast sellest läbi.
Aga ka mitte automaatselt tagasi tõmbuma.

Vaid jääma piisavalt kauaks kohale, et märgata, mida see vastupanu mulle praegu näitab? Millele kutsub see mind endas ruumi tegema?

Tõsi, vahel kaitseb vastupanu tõesti meie piiri. Aga vahel seisab ta millegi ees, millele me pole endas veel ruumi teinud.

Vastupanu ei ütle alati: „Ära mine!“
Vahel ütleb ta: „Vaata siia!

Kohtumiseni matil!

Gerli

PS! Aitäh Marek Metslaid selle 📸 eest 🌞🙏!

06/09/2026

Tähtis pole võit, vaid osavõtt.
Seda mõtet oleme harjunud kasutama pigem võistluste puhul ja vahetevahel kõlab see vaata, et isegi lohutusena.

Aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam tundub mulle, et selles lauses on midagi väga olulist ka elu kohta.

Sest kui palju jääb meil tegemata ja kogemata lihtsalt sellepärast, et me kardame, et me ei ole milleski piisavalt head?
Et me ei oska.
Et me ebaõnnestume.
Et meid nähakse viisil, kuidas me ei tahaks nähtud olla.

Me tahame enne osalemist justkui teada, et meil läheb hästi.

Aga elu ei saa kogeda kõrvalt.
Mõnikord peame minema kogemuse sisse selleks, et üldse näha, mida see meis puudutab. Seal võib olla hirmu, ebakindlust, vastupanu või soov ennast peita.

Neid tundeid tunnistades võime endalegi üllatuseks avastada, et kõige selle taga ootas meid hoopis rõõm.

Jooga on õpetanud mind tasapisi tähelepanu soorituselt kogemisele tagasi tooma.

Mitte küsima ainult: Kuidas mul läks? Kas ma olen selles hea?
Vaid ka: Mida ma kogesin? Mida ma enda kohta õppisin? Millise puudutuse ma sain?

Igatahes tundub mulle täna tunduvalt olulisem see, et ma julgeksin elust osa võtta kui see, et mul alati kõiges hästi läheks.

Kohtumiseni matil 🙏💗!

Gerli
PS! Aitäh Marek Metslaid selle foto eest! 🌞