SOTSIAALNE INNOVATIOON: LOODUSELE ÕIGUSTE ANDMINE
Inimõiguste kontseptsioonile apelleerides ja nende olemust pidevalt sisustades on maailm muutunud võrdsemaks, turvalisemaks ja õiglasemaks. Inimõigused baseeruvad arusaamal, et inimelu ise on väärtus, mida tuleb iga hinna eest kaitsta.
Samas peegeldavad inimõigused ka ideed inimesest kui looduse kroonist. Ainult homo sapiens’ile on reserveeritud eksistentsist tulenevad õigused. Meil puuduvad universaalsed õigused, mille subjektiks oleks elusloodus, kuigi ammu on teada, et inimelu kestmajäämiseks on tarvis puhast vett ja õhku, viljakat mulda, tolmeldavaid putukaid, fotosünteesivaid taimi, toimivaid ökosüsteeme ja palju muud, milleta ei saaks kellegi peal inimõigusi rakendada. Meil on vaja, et ka looduse põhiõigused oleksid tagatud.
Lõuna-Ameerikas on mitmed riigid kirjutanud põlisrahvaste eestvedamisel seadustesse looduse õiguse eksistentsile ja arengule. Nii on looduse eestkostjatel (kelleks on ikkagi inimesed) võimalik kaevata kohtusse tööstureid või valitsusi, kes põhjustavad oma tegevuse ja otsustega loodusele otsest kahju, olgu kannatajaks siis jõgi, mets või hoopis mõni loomaliik.
Illustratsioon: Anna-Elizaveta Žurbenko
SOTSIAALNE INNOVATSIOON: TEISTMOODI KODANIKUPALK
Kodanikupalga ehk tingimusteta baassissetuleku kontseptsioon on Eestis tuttav. Selle kõrval eksisteerib ka teisi sarnaseid sotsiaalpoliitilisi meetmeid.
Üks neist garanteeriks inimestele sissetuleku kogukonda panustamise eest. Sotsiaaltoetused on enamasti seotud tööturul osalemisega. Nende eesmärk on tuua inimesi tööturule tagasi. Kodanikupalka kritiseeritakse tihti just seepärast, et peljatakse priielu maksumaksjate kulul. Briti majandusteadlase Anthony Atkinsoni välja pakutud osalussissetuleku mudel (participation income) annaks inimestele raha kätte selle eest, kui nad hoolitsevad laste või vanurite eest, teevad vabatahtlikku tööd, tegelevad mingil kujul keskkonnakaitse või näiteks ümberõppega – need on tegevused, mis on praegu selgelt alamakstud või mida tehakse üldse tasuta. Ideaalis töötatakse nimekiri tegevustest, mille eest maksta osalussissetulekut, välja ühisloome meetodil kogukondade spetsiifilistest vajadustest lähtuvalt.
Selline sotsiaalpoliitiline instrument vähendaks ühiskondlikku tõrjutust, pakuks tähenduslikku väljundit tööjõuturust väljaspool ja tagaks suurema solidaarsuse tööturult väljalangenute suhtes.
Illustratsioon: Anna-Elizaveta Žurbenko
SOTSIAALNE INNOVATSIOON: HEITMEKVOOTIDE LAIENDAMINE ÜKSIKISIKUTELE
Praegu kehtivad heitmekvoodid ainult kindlates maailma piirkondades ja valitud sektoritele. Euroopa Liidu kava laiendada heitmekaubanduse süsteemi transpordisektorile on tekitanud juba paksu pahameelt. Aga mis juhtuks, kui heitmekvoodid kehtiksid lisaks ettevõtetele ka üksikisikutele?
2015. aasta seisuga oli maailma kõige jõukam 10% põhjustanud poole globaalsetest heitmetest, samas kui indiviidid, kes kuuluvad vaesema 50% hulka populatsioonist, olid vastutavad ainult 7% eest. Selle maailma rikkad ja ilusad elavad väga süsinikuintensiivset elu. Heitmekvootide personaliseerimine aitaks sellele eluviisile päitsed pähe panna. Idee näeks ette jagada igale inimesele aasta peale võrdne hulk lubatud heitkoguse ühikuid, mis peaks katma ära kõik baasvajadused. See, kes on oma aastase süsinikueelarve ära kulutanud, peab seda teistelt tarbijatelt turul juurde ostma. Nii võiks hakata tasanduma ka ühiskondlik ebavõrdsus, kuna koormised küllusliku elustiiliga kaasnevate keskkonnakahjude põhjustamise eest jõuaksid otse elanikkonna vaesema osa pangakontole.
Suurbritannias on seda ideed eri nurkade alt analüüsitud ja väiksemates gruppides vabatahtlikult ka testitud. Vaata näiteks „Carbon Reduction Action Groups” või „Tradable Energy Quotas”.
Illustratsioon: Anna-Elizaveta Žurbenko
SOTSIAALNE INNOVATSIOON: HAKKA ERAKONDA RAHASTAMA!
Mismoodi saaks Eesti poliitikat rohelisemaks nügida? Toome konteksti loomiseks välja mõned arvud. Erakond Eestimaa Rohelised on jõudnud koguda valimistevahelise perioodiga annetustena 82 671 eurot (andmed 2022. aasta lõpu seisuga). Seda on napilt rohkem, kui on riiklik kautsjon täisnimekirjaga valimistel osalemiseks (81 750 eurot). Seda on veidi üle kümne korra vähem kui Parvel Pruunsilla Isamaale tehtud annetusi samal perioodil (850 000 eurot). Seda on neli korda vähem, kui samuti riigikogust välja jäänud Eesti 200 on saanud viimase nelja aasta jooksul riiklikku toetust. Erakonnad püsivad Eestis kahel sambal: riiklik tegevustoetus (mis sõltub valimistulemusest) ja ärimeeste lahkus (millega võivad kaasneda vastuteened). Kohusetundest annavad oma väikese panuse ka erakondade liikmed. Inimene tänavalt vaatab parteidele annetamise peale pigem viltu.
Kuskilt meenuvad kilekotid ja „füüri laskmine”. Ometi kulub Eesti parteimaastiku mitmekesisuse säilitamisel marjaks ära iga euro, kuna võitlusväli on väiksematele tegijatele (kelle alla roheline maailmavaade paratamatult kuulub) ebavõrdseks disainitud.
Kaudselt saab annetada ka valimistel oma häälega, kuid tegelikult oleks tarvis põhimõttelist mõtteviisi muutust annetamiskultuuris, et ka erakondade rahaline toetamine poleks häbiasi. Kui mängus on oma rahakott, siis muutud ka kodanikuna nõudlikumaks.
Illustratsioon: Anna-Elizaveta Žurbenko
Sotsiaalne innovatsioon: naiste haridus
Konservatiivsemates virtuaalsoppides armastatakse kliimamuutustest kõneledes osutada näpuga ülerahvastatuse probleemile. Kuna globaalne rahvaarv kerkis äsja kaheksa miljardini, ei vääri meie ponnistused põlevkivist loobumisel küünlaid, kõlab argument. Need näpuga osutajad ei tee paraku kunagi järgmist sammu ega maini lahendust, mis võiks kasvuhoonegaaside heitkoguse seisukohalt vähendada 2050. aastaks süsinikuemissiooni rohkem kui 50 gigatonni, s.t omada suuremat mõju kui näiteks elektriautodele üleminek.
Selleks lahenduseks on naiste haridus, mis on näiteks Malis vähendanud laste arvu naise kohta seitsmelt kolmele. ÜRO on prognoosinud, et naiste haridusvõimaluste laiendamine arengumaades vähendab rahvastiku juurdekasvu 2045. aastaks kahe miljardi inimese võrra. Küsimus pole pelgalt sündimuse vähendamises – hariduse kaudu saavad naised osaleda tulevikku puudutavates otsustusprotsessides ja olla paremini valmis kliimamuutustega kohanemiseks. Seos tüdrukute haridustaseme ja riikide säilenõtkuse vahel keskkonnakatastroofide kontekstis on teaduslikult kinnitust leidnud fakt.
Illustratsioon: Anna-Elizaveta Žurbenko
Anna-Elizaveta Žurbenko on Stieglitzi akadeemia lõpetanud kunstnik ja graafik. Ta tegeleb peamiselt raamatugraafika ja illustratsiooniga ning loob ka trükitehnikates teoseid.
Koostöös meie lemmikkaksikute Raul ja Romet Eskoga (tänavatel tuntud kui EskoBrod) oleme juba mõnda aega sepitsenud üht klippi, et leida üles need inimesed, kelle mõjusfääris Müürilehte veel pole. Kui sa juba seda teksti loed, siis tõenäoliselt me sind enam palju veenma ei pea. Aga su sõpra, onu või elukaaslast võib-olla küll.
Aitäh vennad Eskod, et leidsite aja ja energia selle kõige elluviimiseks. Ja muidugi saadame kallid ja tänusõnad teele ka alati imelisele Flumenile, kelle bravuurse olekuta poleks see klipp päris see. 🫰
Vaadake, laikige, jagage ja kommenteerige.
CREDITS:
Idee: EskoBros, Tanel Mütt, Aleksander Tsapov
Režissöörid: EskoBros
Näitlejad: EskoBros, Flumen
Muusika: Morricone Youth
Lokatsioon: Kino Sõprus
Kojamees osalemas kliimaneutraalsuse istungil Riigikogus
Olukorrast kodukontoris
Tartu Freedom Parade aastal 2000
Kuidas pidutseti Eestis 20ndatel, 70ndatel või 90ndatel? Karin Leivategija kaevus arhiividesse ning tegi visuaalse kokkuvõtte tantsupidudest Eestis läbi möödunud sajandi: https://www.muurileht.ee/galerii-eesti-tantsib/
Tartu Freedom Parade aastal 2000. Täispikk video: Tartu Vypuskniki YouTube
