10/08/2025
Täna, 8. augustil tähistab 75. sünnipäeva kirjanik Jelena Skulskaja. Soovime talle juubeli puhul õnne ja jõudu jätkuvaks loomelennuks! 💐
✨ Mida sa kindlasti tahaksid oma uuel eluaastal ära teha?
Ma töötan praegu raamatuga, mis kannab pealkirja „Hirm seisab sinu siseukse taga“. Selle pealkirja mõtles välja Juju Kalle Raid, minu väga hea sõber ja ülemus ajalehes KesKus. Seal ma kirjutan hirmudest kirjanduses, aga mõned näited toon ka oma kogemustest, sõprade elust või tuntud inimeste, näitlejate või lavastajate päevikutest – näiteks mida kirjutasid Bergman või Lars von Trier oma hirmude kohta.
Nii mehed kui naised kardavad mahajätmist. On ka hirmu, et raha ei ole. Või kartust hulluks minna, nagu kirjutas minu sõber Juhan Viiding. Kirjeldan ka seda, miks inimesed kardavad lapsi saada. Praegu on lastevabadus palju teemaks. Aga alguse on see saanud muidugi Vana-Kreekast, kus jumalad tapsid ja sõid oma lapsi, et nad ei võtaks vanemate kohta ära.
Teiseks olen eesti keelest vene keelde tõlkinud rohkem kui 19 eesti luuletajat ja tahaks seda ka edasi teha, kui kultuuri- ja haridusministeeriumil vähegi huvi oleks. Eesti keele õppimine nõuab selliseid raamatuid. Lapsed ja noored minu teatristuudios ja raadiosaates loevad ka neid luuletusi, saavad aru ja analüüsivad. Ma näen, kuidas neil tekib tahe eesti keelt hästi õppida. Kahjuks haridus- ega kultuuriministeerium selle sarja vastu huvi ei ole tundnud, kuigi sain selle eest kaks korda lõimumispreemia. Aga kui sa hakkad tõlkima, on see ikkagi töö, mis vajab toetust ja abi ka.
Minu sõber Igor Kotjuh aitab mul valida antoloogiasse tuntud luuletajaid, keda ta kiidab ja kes mulle sobivad – näiteks Juhan Viiding, aga nüüdisluuletajatest Jan Kaus, Maarja Kangro, Karl Martin Sinijärv, Veronika Kivisilla jt. See töö mulle õudselt meeldib. Mina ise enam luuletusi ei kirjuta – kirjutasin neid noorelt, aga tõlkimine aitab mõnes mõttes luuletajaks jääda.
Samas ei saa öelda, et Kulka oleks minust kogu aeg mööda läinud – seda mitte. Neil päevil ilmus mul raamat „Shakespeare’i kummitused“, ma sain toetust ja KesKus sai selle väga ilusasti avaldada.
Kogusin sinna kokku 30 aasta jagu muljeid, käisin ringi Eestis ja välismaal ning vaatasin, kuidas lavastatakse Shakespeare’i. Minu tõlkija Ingrid Velbaum-Staub tegi omalt poolt suure töö. Mina võrdlesin ingliskeelset originaali ja vene tõlkeid, aga tema pidi võrdlema eestikeelset tõlget originaaliga. See tähendas eraldi uurimistööd. Mul on ka ambitsioonikas plaan kirjutada sellest, kuidas Tšehhovi näidendeid võetakse vastu väljaspool Venemaad.
✨ Sa oled ühes intervjuus kunagi öelnud, et tõeline kunstnik ei saagi olla päriselt õnnelik. Kui õnnelikuks sina ennast täna pead?
Kui me tollal Juhaniga sellest väga palju rääkisime, siis me olime nii noored. Noor inimene mõtleb alati, kuidas tal armastuse ja kuulsusega ei vea, maailm ei ole absoluutselt selline, nagu tahaks, sind ei võeta vastu, nagu sa ootad… Sina kirjutad ja sinu tuttavad, isegi sõbrad, kellele sa kingid oma kogumiku, ei loe seda. Pärast, kui sa küsid muljeid, ütlevad nad sulle: „Mul ei olnud aega lugeda, vabanda palun.“ Aga kirjanik on ju see, mida ta kirjutab, mitte see, mida ta sööb ja joob. Paljud asjad ei ole sellised, nagu sa tahaks. Noorelt ikka mõtled, et pead pühenduma kunstile. Aga kunst ei vasta sulle samaga: sul ei ole nii palju lugejaid, esinemisi ega kiitust, kui sa tahad ja nii edasi. Sinu elukaaslane ootab, et sa teeks talle suppi, koristaksid korteri ja kasvataksid lapsi, mitte ei istuks ainult laua taga ega vaataks taevast või lage, katsetades, kas parem oleks see või teine rida.
Kunagi, kui ma olin 25, ütles Dovlatov mulle: „Teie mõtlete, et elu saab olla hea ja luuletused veel paremad. Aga see on võimatu – elu peab olema väga halb, vot siis tulevad head luuletused. Teist alternatiivi ei ole.“ Hiljem, kui mul olid väga rasked ajad, sain aru, et tal on mõnes mõttes õigus. Mitte et kirjanik peaks sihilikult õnnetusi otsima, aga nad leiavad ta ise üles, kui ta on andekas. Õnnetused teavad ise, millised nad peavad olema, et sa kirjutaksid järjest paremini.
Kolmekümneselt on veel jõudu kannatada. Kui enam ei ole ja tahad õnnelik olla, siis sa loobud nendest asjadest, lükkad nad eemale. Aga kui oled noor, tuled neile vastu, võitled, kannatad ja oled andekas. Kui juhtub õnnetus, siis tavaline inimene lihtsalt nutab, räägib sõbrannadele ja võtab rohtu. Aga kirjanik istub ja kirjutab.
Nüüd, kui sain 75, mõtlen, et paljud mu sõbrad on läinud – kes enesetapu, kes õudse haiguse tõttu, kes sellepärast, et sõitis teise riiki. Paljud peavad Venemaalt ära sõitma, sest nad ei nõustu sellega, mis seal riigis toimub. Mõned on sellises vanuses nagu minagi ja enam ei ole jõudu ära sõita, võib-olla ka raha mitte. No kuhu sa lähedki 80-aastaselt.
Nüüd ma mõtlen, kui õnnelik ma olen. Elan oma korteris, mida ma tõesti armastan – 60 aastat tagasi, kui seda kirjanike liidu maja ehitati, saime selle korteri. See oli isa korter ja EKL muretses, et see jääks mulle. Ma elan siin isa ja enda raamatute keskel, mul ilmuvad teosed eesti ja vene keeles – mul on hea meel, et neil on nii eesti kui vene lugejaid. Ma saan avaldada artikleid Postimehes, Päevalehes või KesKusis.
Ja tead, nii paljud inimesed on mind aidanud, nii palju sõpru on olnud ja maailm ikkagi andis mulle pika elu. Mul on tütar, lapselaps, armas abikaasa, keda ma väga armastan. Mul on stuudio, kus on noored, kes isegi siis, kui ma pahandan või noomin, ütlevad: „Hea küll, aga ära ma ikka ei lähe.“ (Naerab.)
Mõned tudengid on minuga juba üheksa aastat. See on uskumatu – poiss tuli, kui ta oli 13, ja nüüd ta on 21. Noored tulevad ja lähevad ja ma näen, kuidas maailm muutub nende kaudu, ja see on nii hea. Kui mul on sünnipäev, tulevad nad alati, helistavad, koputavad, astuvad sisse. Ma näen, kuidas noor elu jätkub ja läheb edasi, ja see on minu jaoks väga tähtis.
Nii et nüüd mul on õigus öelda, et olen õnnelik. Kui oled 75 ja tahad veel kirjutada, reisida ja elada ning sul on suured plaanid, siis võid öelda, et oled õnnelik. Aga kui ma loen häid luuletusi, hakkan lõpuks ikka nutma ja ei saa sinna midagi teha. Mu tudengid juba teavad seda. Aga see ongi ainus põhjus nutmiseks – hea kunst.
✨ Kuuldavasti, kui sinu kodus telefon heliseb, siis läheb mõni sekund aega ja saad kohe aru, et räägid geeniusega. Kes see geenius sinu jaoks on või mida tähendab geniaalne inimene?
Minu jaoks… Kui tutvusin Juhan Viidinguga – mina olin 12, tema 14 –, siis nägin sel päeval, et ta on geenius. Ma olin selles kindel ja elu näitas, et ongi. Mul vedas, et sain tihti ja pikalt rääkida Jaan Krossiga. Küll ta oskas elu vastu võtta! Talle justkui meeldis selle juures kõik. Kui ma ütlesin, et nõukogude aeg oli ju raske, siis tema vastas: „Oled sa rumal? Nõukogude aeg andis mulle naise.“ Igal asjal leidis ta hea poole.
Geeniuseid – olgu Dovlatovit, Viidingut või Krossi – ühendab minu jaoks see, et nad on igal hetkel valmis rääkima ainult sellest, mis on nende elus kõige tähtsam.
✨ Mis on piisavalt tähtis, et sellest kirjutada?
Ükskõik mis! Kui sina tunned, et see on tähtis, siis kirjuta kas putukast või maailmasõjast. Küsimus on, kas sa saad selles tilgas näidata tervet maailma.
⸻
Eesti Kirjanike Liidu Facebooki-lehelt saab lugeda lühiintervjuusid liidu juubilaride ja uute liikmetega.
Usutleb Maarja-Liis Mölder / EKL
