Ajaleht KesKus

Ajaleht KesKus KesKus on mitmekülgne uurivat ajakirjandust esindav väljaanne, kus on tasakaalus ühiskondlikult o

KesKus on mitmekülgne uurivat ajakirjandust esindav väljaanne, kus on tasakaalus ühiskondlikult olulised teemad ja kultuur nii laiemas kui kitsamas mõttes.

KesKus seekordses numbris:ARVAMUSUHHUUDE AABITS: Majandusuhhuu kõrgeim pilotaaž ehk ühe pesemata habemiku „hobuse unenäg...
31/05/2026

KesKus seekordses numbris:

ARVAMUS
UHHUUDE AABITS: Majandusuhhuu kõrgeim pilotaaž ehk ühe pesemata habemiku „hobuse unenägu“ nimega tööväärtusteooria. Majandushuviline röövlind Kakk Valter uurib, kuidas tavalisest inimesest võib saada marksist ja mis siis juhtub.

PERSOON
VABADUSVÕITLUS LASTE MOODI: 14-aastane Aili Jürgenson (hilisem Aili Jõgi; 1931–2017) arreteeriti kooliteel 1946. aasta 16. mail. Tüdruk oli koos oma sõbrannadega õhku lasknud venelaste paigaldatud ausamba Kaarli kiriku kõrval. Sellest sai tänavu 80 aastat. Hiljem installeeriti sinna pronkssõdur, mis tänaseks on samuti kadunud ja asub sõjaväe kalmistul, mitte Maarjamäe lossi kõrval muuseumis Pirita teel, kus oleks tema õige koht. KesKus otsis arhiivist üles lindistuse, mille kõikide kangelaste sõbrad Juku-Kalle Raid ja Ilmar Palli tegid mässulise naise juures Keilas 2003. aastal.

KUNST
SA OLED, MIDA SA SÖÖD: Aavo Kokk kirjutab eesti kultuuri ja elulaadi eripäradest meie kunsti abil. Alljärgnev võtab põgusalt kokku Tartu Kunstimuuseumis avatud näituse „Köögikunst. Pintsliga tõmmatud Eesti“, mis on avatud kuni selle aasta oktoobrini. Aavo Koka kaaskuraator on Andres Eilart.

TEATER
VÄGA KÕVA HAARE: Baltikumi ja Skandinaavia üks vanemaid ja olulisemaid etenduskunstide festivale Baltoscandal koondab sel suvel Rakvere linna nii rahvusvaheliselt tunnustatud loojad kui ka uue põlvkonna säravad tegijad. 1.–5. juulini jõuab publiku ette 16 lavastust, installatsiooni ja filmi, mille tegijad on pärit 22 riigist. Mari Nurk vaatab üle.

KIRJANDUS
ELU NAGU ANEKDOOT: Arvi Tapver luges huviga Tarmo Pikneri raamatut „Riigipöörajad, paruness ja puudel“, mis on oma loomult jabur ja jantlik antiutoopia, aga igal juhul omamoodi kepsakas. Kui me võtame juba siin kohtuvad tegelased – Sirk, Päts ja Kingissepp –, annab asi aimu, et kisub kentsakaks.

HIRM SEISAB SINU SISEUKSE TAGA: Jelena Skulskaja lugudesari – hirmust kirjanduses. 17. osa, sest Jelena alustas lõpust, 25. osast. Jõuame iga korraga hirmule järjest lähemale. Selles osas räägib Jelena maailmakirjanduse näitel hirmust sünnitamise ees.

PEALUGU
ÜLIVÕIMETEGA TÜÜBID: Chuck Norrise fenomeni juured pärinevad üldinimlikust vajadusest kordalööva kangelase järgi, kuid see on kujunenud välja interneti viljastavates tingimustes moodsaks rahvaluuleks sillana arhailise müüdi ja moodsa absurdi vahel, kirjeldades kangelast, kes on piisavalt üliinimlik, et kanda omaenda kirstu ja lüüa jalaga nii vägev pöördlöök, et see parandab ka riigieelarve puudujäägi, kirjutab äsja ilmunud kõige põhjalikuma naljade kogu “Chuck Norris ei sure iial!” üks koostajatest Askur Alas. Ühtlasi vaadeldakse, kuidas sünnib
superkangelane ja kangelasmütoloogia.

EESTI
Inimõiguste Instituudi pikaaegne juht ja KesKus’i autor Vootele Hansen (1962–2026) sukeldub sajanditagusesse maailma, mis Eestitki tugevalt puudutas, ning joonistab kaardi, mil moel rahvahulkadelt nende põhiõigused eemaldati. KesKus avaldab hea sõbra mälestuseks ühe tema olulise essee.

MEIE OMA SIGATÜÜGAS: Riigikogu giid ja ajaloolane Archibald Kald pajatab loo Toompea lossi platsist, kus kohtuvad keskaeg, barokkstiil ning tänapäev. Ja lisaks ka Aleksander Nevski nimeline õigeusu kirik, Sibulakuur, mis rajati 20. sajandi alguseks ilma Tallinna ehitusloata kunagisse kaunisse aeda.

VÄLIS
RAHVAD, KES ON ÜKSI JÄETUD: Pisut rohkem kui 35 aastat tagasi asutati Haagis Esindamata Rahvaste Organisatsioon. Üheks eestajajaks oli Linnart Mäll. Kuna Andres Herkel viibis asjal ninapidi juures ning teab seda lugu täpselt, aitab ta nähtust lahti muukida, Juku-Kalle Raidi küsimustele toetudes.

MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmeli sari maakera mõttetutest
riikidest. Armeenia kunagisest hiilgusest on järel mägede vahele kadunud junn tilga veega, mida nad ei oska üldse pidada. Kuna juunis 2026 leiavad riigis ees valimised, vaatame korraks, millega tegu. Seda enam, et – nagu Gruusiaski – teeb Venemaa meeleheitlikke pingutusi, et täna Euroopa poole kiikav Armeenia taas oma kontrolli alla saada.

TEOVÕIMETUKS SÖÖTMISE LUGU: Postimehe toimetaja Aarne Seppel väisas Armeenias parlamenti ja presidenti, aga hoopis vägevama mulje jättis talle Armeenia köök. Nii ongi. Kaukaasias nad seda maitsva toidu nippi mõistavad.

AJALUGU
MEIE LÄHINE AJALUGU: Andrus Villem sorib nõukogude minevikus ning pajatab, kuidas ta sattus kunagi 1970-ndatel tööle sõjatehasesse Dvigatel. Alljärgnev kolmas osa räägib sõjatehase rutiinist. Tänagi leiab huviline need kinnise ja salastatud vene tehase hooned üles, tõsi, ümberehitatuna. Selleks tuleb siirduda Suur-Sõjamäele Ülemiste linnakusse. Umbes sinna, kuhu praegu Rail Balticu rongijaama püstitatakse.

LOODUS
MÕNINGAID TIIVULISI: Viru Folgi autorool ja tõeline linnuhull Peep Veedla tutvustab kevade- ja varasuve puhul mõnd meie sulelist sõpra, keda vahelduseks loodusesse uudistama minna – seeasemel, et toas uudiseid vaadata. Toimetus soovitab ka Veedla värsket raamatut „Aastaring lindudega. 152 lindu“.

Aprillis esietendus Endla Teatri Küünis Ringo Ramuli uuslavastus „Rõdul”, mis kannab alapealkirja „Argipoeetilised vaatl...
05/05/2026

Aprillis esietendus Endla Teatri Küünis Ringo Ramuli uuslavastus „Rõdul”, mis kannab alapealkirja „Argipoeetilised vaatlused”. Lavastaja Ringo Ramul pajatab lähemalt.

Rõdul. Sest rõdul passida on huvitavam kui teleka ees!

MIDAGI IMELIKKU TOIMUB SEAL KAUGEMAL: „Ma täna just vaatasin lõunat süües Endla kohviku aknast möödujaid, et sealt kedagi lavale üle kanda, aga paljud on sellised, et kui lavale seada, siis see ei mõju usutavalt, vaid liialdusena. Elu on väga kirev.” Ott Kiluski kiri-vestlus lavastaja Ringo Ramuliga, kes pani Endlas toime uuslavastuse „Rõdul”.

Ott Kilusk: Tere, Ringo! Aastapäevad tagasi tõid sa koos dramaturg Priit Põldmaga teatris Ekspeditsioon välja lavastuse „Eeter”, mille alusmaterjaliks olid inimeste telefonikõned otse raadio-eetrisse.
Toona ütlesid ERR-ile antud intervjuus järgmist: „Neid kõnesid kuulates tekib kujutluspilt, nagu lendaksid üle Eestimaa ja näeksid hetkeks sisse inimeste tubadesse, nende mõtetesse ja unistustesse.”
Nüüd Endlas esietenduva lavastuse keskseks tegevuspaigaks olete valinud rõdu, õigemini palju rõdusid, ning seal toimetavate inimeste igapäevarutiini jälgides saame osa nende mõtetest ja unistustest. Kui Ekspeditsioonis etendunud loo aluseks olid nn dokumentaalsed tekstid, siis seekord jõuab vaatajateni argipoeetiline lugu, mis lähtub ilukirjanduslikust proosatekstist. Olgu vahemärkusena öeldud, et juba algtekst on omaette kunstiteos, suurepärane lugemisnauding, mis tekitab äratundmisrõõmu ja kurbust.
Niisiis, räägime rõdust ehk siis sellest, kuidas ja milliste impulsside tõttu sündis lavastuse „Rõdul” algidee ja arenes kindlaks teadmiseks, et see on just see, mida soovid järgmiseks teatris jutustada, näidata?

Ringo Ramul: „Eetrit” tehes fantaseerisime kunstnik Arthur Arulaga, et võiks kunagi teha lavastuse, mille kujunduseks on ainult rõdud. Kuna see mõte jäi painama, siis tundus, et tahaks sellega esimesel võimalusel tegelema hakata. Paistis õige hetk rääkida üksi- ja koosolemisest tänases maailmas läbi rõdudel kulgevate fragmentide erinevate inimeste eludest.
Mul oli tunne, et tahaks seekord proovida luua sellise alusmaterjali, mis koosneks väikestest poeetilistest proosakillukestest, mis oleks meile prooviruumis trampliiniks ja võimaldaks hüpata sinna, kuhu parasjagu õige tundub. Indrek Koffi teoses „Eestluse elujõust” oli mu kujutlusega meie tekstist midagi olemuslikult sarnast. Selle kaudu jõudsin ma Indrekuni ja mul on ülihea meel, et ta oli nõus kampa lööma ja meile need poeetilised tekstid kirjutas. Kuna lavastuses kõlab sõnu minimaalselt ja publik Indreku teksti ei kuule, siis loodan, et ta avaldab kunagi selle mingil kujul, et nende lõikude lugemise rõõm ei jääks vaid meile trupiga.

Ott Kilusk: Kuna algmaterjali tekstilõigud on lausa maagiliselt mõjuvad, tekitades lugejas samaaegselt rahu ja rahutust, lähenen seekord nõnda, et esitan Sulle terviktekstist lugemisel kummitama jäänud tsitaate ja palun neile Sinu kommentaari.

Ringo Ramul: Kui istuda näiteks mõnes kohvikus, vaadata rahulikult aknast välja ja jälgida pikema aja vältel inimesi, kes kusagilt tulevad ja kuhugi lähevad, on see lummav vaatemäng. See eluvoog mõjub väga eksistentsialistlikult. Mingid järgnevused muutuvad väga tähenduslikuks.
Ma täna just vaatasin lõunat süües Endla kohviku aknast möödujaid, et sealt kedagi lavale üle kanda, aga paljud on sellised, et kui lavale seada, siis see ei mõju usutavalt, vaid liialdusena. Elu on väga kirev.
„Midagi imelikku toimub seal kaugemal. Ei saagi täpselt aru, mis see on, aga midagi kõmiseb – äike see kindlasti ei ole, äike ei kesta poolteist kuud! –, õhtuti oleks linna taga nagu mingi punakas kuma.“
See on meie lavastuses läbiv refrään. Tunne, et midagi hirmsat on kusagil kaugel, mis võib ka siia jõuda. See on mingit sorti lõpu eelaimdus, mille taustal peab hoolimata kõigest oma argipäevaga edasi liikuma.
„Rõdu, see on nagu telekas, aga parem, sest seal näidatakse ainult otseülekandeid ja neisse on võimalik sekkuda.“
Kui näiteks Annelinnas ringi jalutada, märgata, mis toimub rõdudel ja tubades, kuhu pole kardinaid ette tõmmatud, siis see on palju huvitavam kui telekas.
Ja võib vaadata ka rõdult alla.
On üks Poola dokumentaal, „Rõdufilm”, mida ma enne proovide algust vaatasin, kus filmirežissöör istub oma rõdul ja kõnetab mööduvaid inimesi, millest tekib läbilõige tänapäeva ühiskonnast.
„Mõnikord oleme koos nii, et me ei ole koos. Tähendab, me tahame olla küll, aga ei oska.“
Mulle tundub, et me sageli ei oska lihtsalt suhelda – ei oska end normaalselt väljendada, ei oska kuulata, oleme erinevate hirmude ja ebakindluse küüsis. Mul näiteks on tihti tunne, et ei taha teisi tülitada. Selle asemel, et külmaga tühjaks läinud autoaku laadimiseks naaber krokodillidega appi kutsuda, leian ma end hoopis akupoe järjekorras jumpstarter’it ostmas, endale põhjendusi leides, et mul läheb seda veel vaja.

Ott Kilusk: Aitäh! Minu jaoks räägib see tekst ja suure tõenäosusega ka sellest valmiv lavastus üksindusest ja üksildusest sellises võtmes, et oleme oma igapäevaelus väga üksildased, aga meile meeldib olla selles koos. Me ei põgene metsadesse, et saada erakuteks, vaid eelistame sellele suurlinlikku kollektiivset üksindust. Kas oled minuga nõus? Miks see nii võiks olla?

Ringo Ramul: Kui ma küsisin oma üksi elavalt vanaemalt, miks ta tahab elada paneelmajas, mitte oma suvekodus, siis ta ütles, et tal on vaja teadmist, et teised inimesed ei ole temast kaugel, vaid kohe seina taga. Mis siis, et ta nendega läbi ei käi. See, et seal keegi on, pakub turvatunnet.
Me oleme proovides rääkinud, et me käime ju ka teatris või kinos koos üksi olemas.

Ott Kilusk: Kogu teksti läbib apokalüptiline alatoon millegi kauge, tundmatu ja ohtliku saabumisest, mis justkui liidab inimesi, kes elades küll lähestikku, omavahel muidu õigupoolest ei suhtlegi. Kas tajud sellist olemist kaasaegse maailma seisundina?

Ringo Ramul: Ma olen tajunud, et see võib inimesi liita, kuid sama jõuliselt ka lahku viia. Millele muule meil sellises olukorras toetuda on kui teisele inimesele ja kokkuhoidmisele?

Ott Kilusk: Kogu „Rõdul” teksti läbib poeetiline kurbus, aga samas on see ka oma argielulikkuses meeletult koomiline, igas tekstilõigus on puänt neile, kes seda sealt välja lugeda soovivad. Olles näinud Sinu Vanemuises tehtud lavastust „Päevaraamat”, mis rääkis väga õnnetutest inimestest väga traagilises ajas, oli see ometi kohati väga naljakas. Mille üle me võime naerda ja mille üle mitte?

Ringo Ramul: Ma tahaks loota, et kõige üle võib naerda nii kaua, kuni see pole pahatahtlik naer.

Ott Kilusk: Viimasel ajal oled kasutanud oma lavastuste kunstnikuna Arthur Arulat ja teie koostöö näib hästi sobivat. Kas oskad ja tahad kirjeldada, miks?

Ringo Ramul: Me mõtleme Arthuriga küllalt sarnaselt ja piisavalt erinevalt. Arthuril on alati ootamatuid mõtteid ja huvitav maitse. Niimoodi koos tööst töösse liikudes saab mingeid asju pidevalt edasi arendada. Lisaks on temaga alati väga lõbus.

Ott Kilusk: Aitäh!

Lavastuse dramaturg on Indrek Koff ja kunstnikuks Arthur Arula, muusikalise kujunduse teeb Lauri Lüdimois (Ugala teater) ning valguskujunduse Ivar Piterskihh. Lavastuses mängivad Liis Karpov, Carmen Mikiver, Ago Anderson, Sten Karpov, Tambet Seling ja Andrus Vaarik.

KesKus 4/2026

KÖLER 200Tänavu möödub Johann Köleri sünnist kakssada aastat. Sel puhul korraldavad Viljandi muuseum, Kondase keskus ja ...
03/05/2026

KÖLER 200
Tänavu möödub Johann Köleri sünnist kakssada aastat. Sel puhul korraldavad Viljandi muuseum, Kondase keskus ja Rüki galerii suurejoonelist juubeliprogrammi. Viljandi muuseumi näituse kuraator Kristjan Mändmaa avab Kölerit lisaks kõigele muule ka rahvusliku liikumise suurkujuna.

Viljandis on avatud kolm Köleri näitust: Köleri kaasaegsed tõlgendused (kuni 10.05), Köleri originaalid (kuni 14.06) ning Köleri elulugu ning 100 täissuuruses reprot (kuni 01.11). Viljandi muuseumi repronäitus annab võimaluse näha töid, mille originaalid asuvad kättesaamatult Vene, USA, Iraani jt riikide muuseumides ja erakogudes.

Lahkus kodust juba 9-aastaselt
8. märtsil 1826 suitsutares sündinud Johann Köler näitas varakult üles nutikust. 7-aastaselt õpetas ta juba pere nooremaid lugema ning 9-aastaselt saadeti poiss Viljandisse kooli. Kolme aastaga oli ta omandanud piisavalt hea saksa keele, et asuda tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, tehes kirjatööd ja rehkendust. Faber märkas Köleri joonistusannet ning saatis ta Cēsisesse oma maalermeistrist venna juurde õpipoisiks.

Cēsise otsustav mõju
13-aastaselt lahkus Köler seega eesti keeleruumist. Sakslasest maalermeistri juures seinu värvides ja põrandaid ning tõldu lakkides sattus ta ka lossidesse, kus nägi esmakordselt vanade meistrite maale. Köler sai kui puuga pähe ning otsustas nui neljaks kunsti õppida.
Cēsise krahv Carl von Sievers oli teeninud Peterburis. Tema ja teiste pealinnas käinute käest kuulis Köler ilmselt sealse keiserliku kunstiakadeemia kohta. 1846. aastal, peale meister Faberi ootamatut surma, müüs 20-aastane Köler kogu oma varanatukese ning sõitis laevaga Peterburi.

Kunstitudeng Peterburis
Vene impeeriumi pealinna jäi Köler järgmiseks kümneks aastaks. Esialgu tasuta joonistustundides, hiljem juba üliõpilasena kipspäid, kipsfiguure ja viimaks ka elus modelle joonistades omandas ta visa tööga vajalikud oskused.
1854–1856 rühkis Köler akadeemia ihaldatuima auhinna, suure kuldmedali poole. See andnuks võimaluse täiendada end viis-kuus aastat kooli kulul välismaal. Paraku jäigi suur kuldmedal saamata. Oma mälestustes väidab Köler, et põhjuseks oli tema kangekaelne loomus – ta olevat keeldunud otsustavalt professoritele pugemast.

Sõbrad Vene rahvuslaste hulgas
Köleril oli õnne kohtuda Peterburis perekond Grotiga. Filoloog Jakov Grotist ja tema naisest said Köleri eluaegsed sõbrad. Nende kaudu tutvus ta vendade Semjonovitega. Nikolai Semjonov tegeles pärisorjuse kaotamise reformiga Venemaal, vend Pjotr Semjonov oli aga kuulus maadeuurija ning Vene geograafiaseltsi aktiivne liige. Selts koondas marurahvuslike ideedega vene teadlasi, kes sõdisid saksa mõjude vastu nii ülikoolis kui ka riigivalitsemises.
Köler sattus slavofiilsesse mõtteruumi. Seal leidis ta muu hulgas tuge oma kirikuvastastele ideedele. Geograafiaseltsiga seotud teadlastelt ja poliitikutelt hakkas Köler saama ka tulusaid portreetellimusi.

Küpsemine Euroopas
Kuldmedalist ja välismaa-stipist ilma jäänud jonnakas kunstnik otsustas 1857. aastal siiski Euroopasse sõita. Paar head tellimust (sh altarimaal Cēsise Jaani kirikule) andsid kindluse teele asuda. Enne välismaareisi põikas Köler peale 18-aastast eemalolekut esmakordselt läbi ka kodutalust, kus andis vanematele 600 rubla oma kasinast reisirahast.
Saksamaal, Madalmaades ja Prantsusmaal ahmis Köler endasse uusi muljeid, külastas kunstigaleriisid ja matkas looduses. 1858. aasta talvel lõpetas ta Pariisis Cēsise altarimaali ning suundus suvel jalgsi üle Alpide Itaaliasse, kuhu jäi neljaks aastaks. Seal tundis ta end „rohkem kunstnikuna kui kusagil mujal”. 1859 võitis Köleri maal „Kristus ristil” Roomas näitusel ka rahvusvahelise tunnustuse.
Kunstnikuna oli ta omandanud kindluse, maailmavaade oli avardunud, keeled suus. Tähelepanuväärsel kombel hakkas ta aga just siis signeerima oma töid viitega sünnikohale: „Köler–Wiliandi”.

Sakslane või venelane?
Peterburis peeti Kölerit sakslaseks, Itaalias venelaseks. Itaalias viibimise ajal oli ta tunnistajaks Giuseppe Garibaldi juhitud rahvuse ühendamise verisele võitlusele.
Toonaste poliitiliste diskussioonide aktiivse osalisena hakkas Köler ilmselt mõtlema ka enda rahvusliku kuuluvuse peale. Enamiku oma kirjadest kirjutas Köler saksa keeles. Tema vene keel oli vigane, aga asjad said aetud – vene slavofiilid-teadlased võtsid ta ju heal meelel oma sõprusringi. Eesti keel tundus kõige selle kõrval üsna kasutu. Tulevik tõotas täielikku saksastumist või venestumist.

Šokeeriv koduskäik 1863. aastal
1862 naasis Köler Itaaliast Peterburi, kus tegi kiiret ja hiilgavat karjääri. Tutvuste kaudu sai temast tsaar Aleksander II tütre kunstiõpetaja. Portreetellimusi, sh keiserliku perekonna liikmetelt, voolas sisse uksest ja aknast. End hästi kindlustanud, otsustas ta nüüd, pärast veerand sajandit kestnud eemalolekut, pikemaks sünnimaale naasta. 1863. aastal saabus kallis ülikonnas kunstnik laevaga Tallinna ning suundus kohe turule, et ehedaid rahvatüüpe üles joonistada. Sealnähtu aga vapustas teda sügavalt. Nii muserdunud ja näruselt riides inimesi polnud ta kuskil mujal kohanud.
Küllap just siis loksus paika 37-aastase Köleri kogu senine elukogemus. Vaene talulaps, lihtne maalripoiss, virelev tudeng, Euroopa kultuuri rüpes laia silmaringi omandanud kunstnik, itaalia, saksa ja vene rahvuslastega diskuteerinud intelligent, Vene impeeriumi pealinna esikunstnik – kõigest kogetust vormus nüüd ootamatult Eesti rahvuslane. Vaatamata pikkadele võõrsil veedetud aastatele kerkis Köleri teadvusse kindel arusaam, et ta on ja jääb eestlaseks ning peab oma rahva hüvanguks tegema kõik, mis võimalik.

Aktiivne sütitaja ja algataja
Köler sukeldus kõhklemata rahvuslikku liikumisse. Ta osales pea kõigis olulistes ettevõtmistes – Aleksandrikooli käivitamine, Eesti Kirjameeste Seltsi loomine, palvekirjade esitamine tsaarile, Peterburi patriootide ring, lubade hankimine erinevatele algatustele (sh ajaleht Sakala) jne. Vähe on räägitud ka sellest, et just Köler äratas isamaalise tule saksastunud noormehes Carl Robert Jakobsonis ning suunas ta poliitikuteele.
Köleri positsioon Peterburis vabastas ta vajadusest baltisakslastele meele järele olla. Erinevalt mõisnike heast tahtest sõltuvaist Jannsenist, Kreutzwaldist ja Hurdast sai Köler end karistust kartmata vabalt väljendada. Ta uskus, et ainus viis sakslaste sajanditepikkust võimu murda on teha seda vene riigivõimu abiga.
1880-ndail alanud venestamine oligi lõppkokkuvõttes Eestile kasulik. Selle kaudu ülikooli ja ametitesse pääsenud eestlastest juristide ja gümnaasiumiõpetajateta poleks 1918. aastal ka Eesti Vabariiki loodud.
Köleri pooldajate ning Jannseni-Hurda leeri vahel peeti vihast sõnasõda kuni rahvusliku ärkamisaja hääbumiseni. Ometi oli sellest kasu Eesti idee läbimõtlemisel ja omariikluse tahteks vormimisel. Nagu Postimees Köleri nekroloogis 1899. aastal kirjutas: „...teed on mitmesugused olnud, mõtted on lahku läinud abinõude poolest, kuid siht on olnud üks, otstarb on kadunud kunstnikul ka isamaalikkudes asjades meie sõpradega ühine olnud. Eestirahva tõsine edu on kõikidel ühtlaselt südame pääl olnud.”

Artiklis on kasutatud Viljandis 28. märtsil toimunud konverentsil „Köler 200” esinenud ajaloolaste Erki Tammiksaare, Andres Andreseni ja Tiina Abeli ettekannete materjale ning Mai Levini monograafiat „Johann Köler” (2019).

KesKus nr 5/2026

Päikese kõrvale nautige kindlasti ka viimast KesKus lehte:ARVAMUSKAS SINA OLED JUBA MÕRTSUKALE RAHA ANDNUD? Majandusanal...
02/05/2026

Päikese kõrvale nautige kindlasti ka viimast KesKus lehte:
ARVAMUS
KAS SINA OLED JUBA MÕRTSUKALE RAHA ANDNUD? Majandusanalüütik ning vabakutseline ühiskonnakriitik Kakk Valter selgitab, miks „pragmaatiline ärimees” on tänapäeva kõige tüütum idioot. Kohtume nende majandusuhhuudega, kes on muutunud massimõrvade kaasosaliseks.

PERSOON
JA NÜÜD VEEL ÜKS KÜSIMUS! Kunstnik, pillinaine, näitleja ja nii edasi Kristel Mägedi on avanud Rakveres oma järjekordse näituse. Mägedi keeldus aga ajakirjanikuga enda teemadel suhtlemast, vaid ütles, et küsib ise. Ja vastab ka. Ja küsiski. Nummerdatud küsimusi. Ja vastas ka.

MUUSIKA
AHOI, RISTIRAHVAS! Hardi Volmer väidab riikliku laulu- ja tantsuorkestri Singer Vinger 40 aasta juubeli puhul, et bänd sai nime vanast Karl Eduard Söödi luuletusest. „Võtsime kasti veini ja hakkasime mõtlema,” selgitab Volmer. Ja mäletab valesti, sest Söödi luuletuses on hoopis „Singel-vingel” – nagu tite suust, kes pole veel r-tähte selgeks õppinud. Aga mis siis. KesKus on koostanud kepsaka kollaaži, kus Volmer räägib iseendaga, siis räägib ta veel viskiga ja siis vaatab und. Ja siis räägib üks teine inimene. Sünnipäevalapsele siloaugutäis õnne! Nüüd mürtsugu te köögis viin ja klaasidesse voolaku orkester!

VÄLJUMINE PILLI HARJUMUSPÄRASEST FUNKTSIOONIST: Peedu Kass ja Villu Talsi esinevad aprilli lõpul Jazzkaaral oma värske koosseisuga nimega Itira. Enne kontserti rääkisid muusikud sellest, kuidas see eriline kooslus sündis, mida nad oma muusikas otsivad ja miks just ettearvamatus on selle projekti kõige põnevam osa. Kertu Kärk kuulas pealt ja pani kirja.

TEATER
SÜDAMEST SÜDAMESSE JUTT: Kui ma tekitan kellelegi kujutuse, siis ma pean hakkama seda kujutust tema peas vormima! 22. mail esietendub VAT Teatris Triinu Laane “Luukere Juhani juhtumised”. VAT Teatri dramaturg Karl Koppelmaa vestles kunstilise juhi ja lavastaja Aare Toikkaga kaasaegseks klassikaks kujuneva lastekirjanduse lavale tõlkimisest ja muudestki rohkem ja vähem asjassepuutuvatest teemadest.

TÕLGIB SÕNADE MUUSIKAT: Eesti Noorsooteatri suvelavastus „Ookean meri” (lav. Ringo Ramul) jõuab publiku ette Paljassaares Hundipea sadama vanas kakaolaos. Loo dramatiseerija Roos Lisette Parmas, kes keskendub enda sõnul teksti atmosfääri ja muusika tõlkimisele teatrikeelde, tunneb end mere ees vabalt, kuid ise merele ei kipu. Küsis Helena Läks.

MONOS ON ALATI ÜHISKONNAKRIITIKA SEES: Rakvere teatri suvelavastus esietendub juba 27. juunil. Frank McGuinnessi „Tikutoosi” lavastab Kaili Viidas (Endla). Kunstnik Arthur Arula, helilooja Liisa Hirsch, näidendi on tõlkinud Lauri Saaber. Laval Silja Miks. Kaili Viidasega vestles teatri dramaturg-lavastaja Urmas Lennuk.

MIDAGI IMELIKKU TOIMUB SEAL KAUGEMAL: „Ma täna just vaatasin lõunat süües Endla kohviku aknast möödujaid, et sealt kedagi lavale üle kanda, aga paljud on sellised, et kui lavale seada, siis see ei mõju usutavalt, vaid liialdusena. Elu on väga kirev.” Ott Kiluski kiri-vestlus lavastaja Ringo Ramuliga, kes pani Endlas toime uuslavastuse „Rõdul”.

KUNST
KÖLER 200: Tänavu möödub Johann Köleri sünnist kakssada aastat. Sel puhul korraldavad Viljandi muuseum, Kondase keskus ja Rüki galerii suurejoonelist juubeliprogrammi. Viljandi muuseumi näituse kuraator Kristjan Mändmaa avab Kölerit lisaks kõigele muule ka rahvusliku liikumise suurkujuna.

KIRJANDUS
LÄTLASTE „NIMED MARMORTAHVLIL”: Arvi Tapver tutvustab lätlaste vaieldamatut kultusteost, mis on viimaks ka eesti keeles välja antud (tõlkis Margus Konnula ehk Contra). Aleksandrs Grīnsi „Hingetuisku” võib oma kaalult kõrvutada Albert Kivikase raamatuga „Nimed marmortahvlil”. See on teos segastest aegadest ning eestlastele kindlasti põnev sirvimine.

PEALUGU
KUIDAS VAPPER MUSTPEADE TULETÕRJEKOLONN TALLINNAS TULD TÕRJUS: „Oot-oot. Kus mu prits on?” Nii küsis teleseriaalis „Mõmmi aabits” erakordselt flegmaatiliselt pisut juhm karuisa, kes täitis metsas pritsimehe ülesandeid. Päriselus poleks sihukest venda iialgi tuletõrjujaks võetud või oleksid vanasti kõik linnad maha põlenud. Tallinna Linnamuuseumi vanemkuraator Toomas Abiline valgustab, kui vingelt on funktsioneerinud tuletõrje Tallinnas ning tõstab erilisele pjedestaalile Mustpeade vennaskonna, kelle tuletõrjekolonni ülesanne oli punase kuke kägistamine mineviku-Tallinnas. Linnamuuseumis (Vene tn 17) ja Kiek in de Köki tornis on Mustpeade vennaskonna tegevusest väljas väga põhjalikud ning põnevad ülevaated. Mustpeade vennaskonna esmamainimisest täitus üsna äsja 625 aastat.

EESTI
EESTIGA SEOTUD KUNINGLIKUD EPISOODID: Sajandite jooksul on Eesti aladele sattunud erinevatel põhjustel terve rida kuningaid, keisreid ja keisrinnasid, tsaare ja vürste, kroonitud mehi ja naisi, monarhe. Jaak Juske avab neid lugusid uues raamatus “Kroonitud pead Eestit külastamas”. Järgnevalt neli põnevat näidet.

AJALUGU
MEIE LÄHINE AJALUGU: Andrus Villem sorib Nõukogude minevikus ning pajatab, kuidas ta sattus 1970-ndatel tööle sõjatehasesse Dvigatel. Alljärgnev teine osa on aga täitsa eraldi võetav tükk. Tänagi leiab huviline need kinnise ja salastatud Vene tehase hooned üles, tõsi, ümberehitatuna. Selleks tuleb siirduda Suur-Sõjamäele Ülemiste linnakusse. Umbes sinna, kuhu praegu Rail Balticu rongijaama püstitatakse.

VÄLIS
ELU EIKELLEGIMAAL: Ida-Virumaa ja Narva hakkavad tasapisi Eesti ühiskondlikku teadvusesse tagasi imbuma. Ent mis toimub teisel pool Narva jõge endistel Eesti aladel? KesKus’i pikaaegne autor ning ajaloolane Madis Tuuder (1983–2026, RIP) valgustab mitmetele välitöödele tuginedes Eesti ingeri asurkonna kujunemislugu ning sealset olukorda tänasel päeval. Madis Tuuder plaanis pidada loengu ka meie sugulasrahvaste ingerlaste ajaloost sel kevadel riigikogus, aga aeg jõudis ette. KesKus avaldab sõbra mälestuseks tema Ingerimaa-märkmed.

MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (120): Geograaf Toomas Kümmeli reis planeedil Maa, kus pole leida ühtegi täiesti mõttekat riiki. Nüüd külastame mingit täiesti arulagedat kohta. Briti India ookeani ala on isegi kaardil nagu kirbusitt.

Ja üht-teist veel...

Soovitame kõigile, kes homme ei pea tööle minema, lugeda lehte. Täpsemalt KESKUS lehte.ARVAMUSEESTI PROBLEEM SIBULAKUURI...
02/04/2026

Soovitame kõigile, kes homme ei pea tööle minema, lugeda lehte. Täpsemalt KESKUS lehte.

ARVAMUS
EESTI PROBLEEM SIBULAKUURIGA: Põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg (Eesti 200) räägib veelkord üle, miks Moskva kirik Eestis tegutseda ei tohiks. Eesti president astus ämbrisse, kuna kuulas kedagi, kes ütles, et Moskva kiriku näol on tegemist midagi usu või usuvabadusega. Ei ole. See on vaenuliku välisriigi organisatsioon, mis osaleb hübriidsõjas.

UHHUUDE AABITS: Konsensuseküpsetajate totaalne läbikukkumine ehk miks arvamusliidrite arvamus enam kellelegi korda ei lähe. (Ettevaatust! Võib sisaldada äratuntavate arvamus-uhhuude kirjeldusi.) Kaardi koostas ühiskonnahuviline röövlind Kakk Valter.

MÄNGUD OVAALKABIINIS: Hoolimata erinevate mõjuisikute buumist, on raske leida mõjukamat võimuga manipuleerijat, kui seda oli endine asepresident Dick Cheney, ütleb Betty Ester-Väljaots. Modernse tegelikkuse arhitekt Cheney suri 84-aastasena eelmise aasta novembris ning järelhüüded olid kuivalt tagasihoidlikud, mis on vastuolus sellega, kuidas Cheney mõjutab tänase päevani meie igapäevast elu.

PERSOON
RASKED OTSINGUD ÕNNE ASJUS: Kuna just sai 40-aastaseks Eesti üks vingemaid ning legemaid punkbände Velikije Luki, istus kunagisest punkarist filmirežissöör Indrek Spungin ükskord maha ja mõtles, et peab sel puhul kaameraga pisut spungima. Nii valmis mitme aasta jooksul linatükk "Õnn on elada me maal", mis sai nime ühe Luki laulu järgi. Spungime ka, mõtles kunstnik Eleri Muhkel, kes on samuti (Võromaal) lühikest punkaripõlve pidanud, ja otsis režissöör Spungini üles. Koos uurivad nad põgusalt pungi ja ka selle filmi lugu.

FILM
LEGE POLITSEISARI: Imelike Filmide Festivali (IFF) esiosa Harly Kirspuu vaatas üle kultussarja NYPD Blue. Kuigi kõik teavad et tegu on politseisarjade kullafondi kuuluva tootega, näeb 21 aastat peale viimase hooaja lõppemist seda hoopis teise pilguga kui omal ajal ja selle väärtus on vahepeal tõusnud.

KUNST
ME MUREMEHED KÕIK, TARUIRARAA! (ANDRES EHINI LUULETUSEST): Eesti Meremuuseumi kunstikogu fenomeni võib kokku võtta kahe märksõnaga: dokumentaalsus ja autorite lai ring. Lisaks õppinud ja elukutseliste kunstnike teostele moodustavad kogust märkimisväärse osa tööd, mille autoriteks on hoopis meremehed, laevakaptenid, mereväelased ja tuletornivahid – inimesed, keda kunstiajaloo õpikutest tavaliselt ei leia. Lennusadamas avatud näitus „Mere kutse“ on pühendatud just neile, kes on mere kutsele vastanud pintslitõmmetega. Merekunsti tutvustavad kuraatorid Kadri Asmer ning Laura Jamsja

KIRJANDUS
UNUSTATUD RAAMAT: Nõukogudeaegne vabadusvõitleja Priit Silla (1940), kes dissidentliku tegevuse tõttu pidi viibima nooruses Mordva vangilaagrites, kirjutas kunagi raamatu "Tõe karvane pool". Mis sisaldas muuhulgas Pajatusi ja targutusi ka "kuldsetest kuuekümnendatest". Raamatu toimetaja Ants Sild ütleb, et teos pakub eluloolistel kogemustel põhineva, tõetruu pildi nõukogude okupatsiooniaegsest elust Eestis. Teos kirjeldab Virumaa taustaga autori silmade läbi inimeste valikuid ajalootuultes, ironiseerides "kuldsete kuuekümnendate" üle. See on teos, mille võiks uuesti läbi vaadata.

KÕIK MIS PÄRIS ÄRA EI TAPA, KIPUB KORDUMA: Katastroofide antoloogia ja anatoomia: „(Mostly) Made in China”. Arvi Tapver tutvus kõikvõimalike viimsete päevadega; inimkonda raputanud sündmustega, mille on analüüsimiseks ühtede kaante vahele klopsinud briti ajalooprofessor Niall Ferguson ja mis nüüd maakeelde pandi.

PEALUGU
ÕPIK ON KULTUURI KAJASTUS: Heinike Heinsoo essee keele õpetamise ja keele õppimise müütidest. "Minu ülesanne on olnud õpetada eesti keelt ja püüda lõhkuda müüti eesti keele raskuse kohta. Müüt on meie endi tekitatud. Nii nagu müüt "keelte maailma iludusvõistlusest" 1930ndatel, kus eesti keelele olla toonud teise koha lause „Sõida tasa üle silla“. Järgnevalt tahan avaldada mõningaid keeleõpikuid puudutavaid mõtteid, mis mul aastate jooksul kogunenud on.

EESTI
MEIE OMA SIGATÜÜGAS: Kas kujutate ette Toompea linnusemüüride sees tanklat, tankigaraaži või kraave? Riigikogu giid ja ajaloolane Archibald pajatab loo Toompea lossiõuest, kus kohtuvad keskaeg, barokkstiil ning tänapäev.

LINNAARHIIVI LUGU: Kuigi kommunist Martin Bleimanni (1886-1938) tegevus skandalisti ja poliitikuna Eestis kestis vaid ligi 4 aastat, jõudis ta selle aja jooksul mõndagi silmapaistvat korda saata. Näiteks proovis ta kommunistide soovil kaaperdada Eesti miiniristlejat Lennuk. Kalmer Mäeorg tutvustab avantüristi kirevat ja filmilikku käekäiku lähemalt.

VÄLIS
HEA JA HALB KUNINGAS? Amar Annus asetas kunagi siin lehes kaalule messiasnismi ja teisitimõtlemise. Muistne Lähis-Ida annab meile väävlit, et jälgida – kust tõuseb teisitimõtlemise tikk? Loeme uuesti üle, sest ajalugu on toonud meid tänasesse.

MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (119): Geograaf Toomas Kümmeli reis planeedil Maa, kus pole leida ühtegi täiesti mõttekat riiki. Iraanis oleme juba käinud, aga peab teist korda veel minema, sest see on eriti mõttetu paik. Alljärgnevalt tuleb juttu Iraani territooriumil laiutavast etnilisest mosaiigist ja permanentsest segadusest.

AJALUGU
MEIE LÄHINE AJALUGU: Andrus Villem sorib nõukogude minevikus ning pajatab loo, kuidas ta sattus kunagi 1970ndatel tööle sõjatehasesse Dvigatel. Tängi leiab huviline need kinnise ja salastatud vene tehase hooned üles, tõsi, ümberehitatuna. Selleks tuleb siirduda Suur-Sõjamäele Ülemiste linnakusse. Umbes sinna, kuhu praegu Rail Balticu rongijaama püstitatakse.

KÖÖGIGEOGRAAFIA
KÖÖGIGEOGRAAFIA PEATÜKKE: Geograaf Toomas Kümmelil on salapärane haigus käia ringi mööda rahvuskööke, uurida nende lugusid ja ise samuti roogade tegemist proovida. Marbella kana, kes sa oled?

Ja veel palju toredat...

Address

Tallinn
10116

Opening Hours

Monday 10:00 - 18:00
Tuesday 10:00 - 18:00
Wednesday 10:00 - 18:00
Thursday 10:00 - 18:00
Friday 10:00 - 18:00

Telephone

+3726828760

Website

Alerts

Be the first to know and let us send you an email when Ajaleht KesKus posts news and promotions. Your email address will not be used for any other purpose, and you can unsubscribe at any time.

Contact The Business

Send a message to Ajaleht KesKus:

Shortcuts

Share

Category