21/10/2025
25. oktoobril esietendub Endla teatri suurel laval Tom Stoppardi 1993. aastal kirjutatud näidend „Arkaadia“.
Selle puhul vestlesid Endla teatri Sammassaalis lavastaja Elmo Nüganen ja Endla teatri dramaturg Ott Kilusk.
Maalilises inglise maamõisas põimuvad kaks ajastut – 19. sajandi algus ja tänapäev. Ühes neist esitab noor erakordse mõistusega neiu oma koduõpetajale küsimusi, millele maailm pole veel valmis vastama; teises püüavad kaasaegsed teadlased aegade aardeid otsides ja dešifreerides kõrvaldada valgeid laike kirjandusloo kaardilt. Kuidagi on kõige sellega seotud ka aurumasinad ja arvutid, daaliad ja tantsupidu, lord Byron ja riisipuding, üks ahvihammustus ning loomulikult ka armastus ja algebra.
Tom Stoppardi teravalt vaimukas ja liigutav näidend balansseerib teaduse ja poeesia, ratsionaalsuse ja kirglikkuse, ajaloo ja oleviku vahel ning toob meieni loo igatsusest mõista maailma – ja inimest selle sees.
Ott Kilusk: Tere, Elmo. Mul on väga hea meel, et sa nõustusid meie väikeseks vestluseks keset sedavõrd kibedat prooviperioodi.
Elmo Nüganen: Tere, tere!
Ott Kilusk: Teeme siis nii, et mina rohkem küsin ja sina vastad.
Elmo Nüganen: Jah, ikka.
Ott Kilusk: Tegemist on mitmel korral auhinnatud lavatekstiga, mis on jõudnud lugematu arv kordi maailma erinevate teatrite lavale ja kriitikud on seda üsna üksmeelselt meistriteoseks pidanud. Eestis on „Arkaadia“ esmalavastajaks olnud Jaanus Rohumaa, kes tegi seda 1997. aastal. Samuti on seda mängitud Vanemuises 2016. aastal, siis oli lavastaja Ain Mäeots. Sinulegi pole see esmakordne kokkupuude selle materjaliga, oled seda lavastanud 1998. aastal Peterburi Suures Draamateatris. Tänaseks on sellest möödunud 27 aastat – meie kiiresti muutuvas ja sündmusterohkes maailmas pole see sugugi lühike aeg. Kas Stoppardi tekst on aja jooksul sinu jaoks kuidagi muutunud, uusi tähendusi saanud või midagi kolmandat?
Elmo Nüganen: Kui ma tulin sellele mõttele, et teha Pärnus „Arkaadiat“, siis mõtlesin, et loen üle, kuidas ta praegu tundub, sest kõikide muude parameetrite järgi näis, et see võib olla just see, mida siin võiks teha. Mul oli tunne, et Pärnu teatri publik võiks seda hinnata, et see võiks neile meeldida. Ma mõtlesin ka selle peale, et see näidend sobib väga hästi Endla teatritrupiga ja muidugi tahtsin ka ma ise seda teha.
Ja minu kõige suuremaks üllatuseks juhtus see, mida ma ei osanud arvata. Nimelt, ma pidin parasjagu tegelema ühe teise näitemänguga, aga kui ma olin kolm-neli lehekülge lugenud, siis lausa kiskus mind jälle sellesse Arkaadia-maailma, nii et teised asjad, mida ma pidin tegema, jäid kõrvale. Ja ma ei tahtnud lugemist lõpetada. Ei tahtnud, et see näitemäng läbi saaks. Ma tahtsin selle näidendi maailmas olla, ja ma mõtlesin, et mis asi see küll on… Ma olen seda ju varem kogenud, et miks ma tahan uuesti selles maailmas olla? Aga sellepärast, et ma tunnen seal, et ma olen vaimukas. Ma tunnen, et ma olen intelligentne. Ma tunnen, et ma olen teravmeelne, hooliv, empaatiavõimega. Kõrge IQ-ga (naerab) inimene ja minu väärtus tõuseb minu enda silmis.
Ja siis ma mõtlesin, et kui see näitemäng tekitab sellise tunde tegijates, võib see tekitada sellise tunde ka vaatajates, järelikult selles näitemängus on mingisugune saladus. Et seal on puudutatud midagi, mis ei kao. Et selle koha pealt ei ole midagi muutunud.
Ja ma siis pakkusingi Ingomarile, et me võiksime seda siin Pärnus teha. Mäletan, et ta jäi hetkeks mõttesse – see oli ootamatu valik või ettepanek – ja mulle tundus, et ta korraks nagu vakatas ning siis läks mingisugune, ma ei tea, viisteist sekundit ja siis järsku: “Aa, kuule, sellel on, see on väga, noh, et väga-väga huvitav mõte, et siin just seda teha.”
Nüüd, mitmeid kordi üle lugedes, proove tehes, kogu aeg selle materjaliga kokku puutudes, oskaksin ma võib-olla isegi seletada, mis on selle loo võluvus või sarm. Loomulikult need samad asjad, mida ma juba mainisin, et ta on vaimukas ja intelligentne ja nii edasi. Aga ta on samas ka lootustandev, vaatamata sellele, et see lugu esitab ühe võimaliku stsenaariumi, mis meid tulevikus ees ootab ja see pole just kõige roosam pilt. Ehk siis lähtuvalt termodünaamika teisest seadusest ootab meid ees universumi jahenemine, eks ole!? Aga vaatamata sellele mitte kõige rõõmsameelsemale perspektiivile on see väga-väga pikas perspektiivis loomulik.
Selles näidendis on niisugune hoiak, mida eelkõige kannavad tegelased koduõpetaja Septimus Hodge, loomulikult tema õpilane Thomasina ja ka kolm teadlast Hannah, Bernhard ja Valentine.
Ühelt poolt räägib see lugu… noh, see on selge, millest ta räägib, armastusest räägibki, millest ta ikka räägib. Aga peale selle räägib ta veel looduse või jumala poolt inimesse paigutatud kirest. Püüab selgitada, aru saada, mis maailm see on, kus me elame, mis meid ees ootab ja mis see kõik kokku tähendab – kõik need sajandid, mis me oleme siin tsiviliseeritud maailmas olnud.
Selles näidendis on üks oluline koht, kui Thomasina, see tüdruk, tegelane 19. sajandist, on ülimalt nördinud Kleopatra peale, kes laskis Antoniusel maha põletada Aleksandria raamatukogu hindamatud teosed, kus olid kõikide kreeka näitekirjanike sajad näidendid, mis sel põhjusel järgnevate põlvedeni ei jõudnud.
Sellest Thomasina mõttekäigust võib sisuliselt mõelda niimoodi, et maailm on mitmeid kordi kokku puutunud mingisuguse katastroofiga või sõjaga või noh, millegi ebameeldivaga – et kuidas me saame üldse edasi eksisteerida, teades, et see kõik võib uuesti juhtuda. Ja siis tema õpetaja, Septimus Hodge, ütleb hästi lihtsalt, et me jääme ellu, lugedes seda, mis on meile alles jäänud.
Ega siis sõjad ju kuskile kadunud ei ole, aga ometi seni, kuni inimkond jätkab liikumist oma pikal teel, ja kui meie siis teeme mingisuguse vea või laseme sõrmede vahelt midagi olulist käest, küllap siis meie taga tulevad inimesed korjavad kaotatu üles ja liiguvad inimkonna lõputus karavanis edasi. Sest selle karavani eesmärk ei ole kuhugi jõudmine või millestki uuest teada saamine, vaid pürgimus sinnapoole.
Teel olemine ise on see, millel on kõige sügavam mõte. Elu mõte on elamises eneses. Mitte jõudmine kapitalistlikku või kommunistlikku paradiisi või üldse paradiisi. See annab meie eksistentsile tähenduse. Selles mõttes on see näidend elujaatava hoiakuga ja ajatu.
Ott Kilusk: Stoppardi „Arkaadia“ oli juba ülikoolis selles mõttes tänuväärne tekst, et selles leiduvate erinevate kihistuste analüüsimiseks võisid õppejõud ja üliõpilased terveid seminare kulutada ja nad tegidki seda suurima rõõmuga. Kas sa oled nõus, et peamiselt, muidugi paljude teiste asjade kõrval, räägib see näidend inimkonna püüetest minevikku analüüsides tulevikku ennustada.
Elmo Nüganen: Jah, võib ka niimoodi nimetada, aga siin on veel väga-väga mitmeid teemasid oskuslikult omavahel seotud. Kui võtta lahti need metafoorid ja kujundid, mida autor kasutab – miks ta toob sisse näiteks termodünaamika teise seaduse? –, siis lõppkokkuvõttes räägitakse selles näidendis ju inimestevahelistest suhetest või armastusest.
Ja selles näitemängus on peaaegu kõik tegelased üksikud. Vähe sellest! Igaüks armastab kedagi ilma vastuarmastust leidmata. Selles mõttes tüüpiline Tšehhovi-maailm, kus ei ole niisugust õnnelikku harmoonilist paari. Ei ole selles mõttes, et seda ei saagi olla.
Ott Kilusk: Stoppardi mänguline oskus kujundeid luua ilmneb minu jaoks eriti selgelt ühes Thomasina repliigis, millega ta pöördub oma koduõpetaja Septimuse poole: „Kui te riisipudingut segate, siis levib lusikatäis moosi pudru keskelt ringina laiali, jättes maha punase jälje, nagu meteoor mu astronoomiaatlase pildil. Aga kui te lusikat teistpidi tagasi liigutate, ei kogu moos ennast uuesti kokku. Puding ei pane lusika suunamuutust tähelegi ja jätkab roosaks värvumist.“
Elmo Nüganen: Jaa. Näidendis on seda mängulisust väga palju ja mulle meeldib, et need ei ole ainult intellektuaalsed või abstraktsed. Seda mängulisust peab olema ka näitlejate mängus ja seda me proovides ka püüame. Ja seda see näidend ka võimaldab, sest ta ei ole pelgalt huvitav intellektuaalne mõttemäng. Seal on väga häid mänguvõimalusi näitlejatele.
Valisingi selle näitemängu sellepärast, et ma tahtsin selle maailmaga uuesti kokku puutuda ja ma arvan, et ka vaatajad hakkavad seda maailma armastama, kui sellega tuttavaks saavad.
Ott Kilusk: Näitemängus on veel üks tegelane, keda autor meile aeg-ajalt meelde tuletab. See on kilpkonn, kes ainsa tegelasena viibib laval tüki algusest kuni lõpuni. Ma kahtlustan, et Stoppardil – mängur, nagu ta on – oli sellega oma mõte. Mis see sinu arvates võiks olla?
Elmo Nüganen: Kilpkonn teab lihtsalt tõde, elab meid kõiki üle. Tegelased arutlevad ja vaidlevad, kas Byron viibis kunagi selles mõisas, mis on näidendi tegevuskohaks, ja kui nad saaksid küsida kilpkonna käest, siis kilpkonn ütleks. Ainult et… kuidas me küsime?
Ma arvan, et tänu kilpkonna laval olemisele tekibki meil arusaam, et me ei saa mõõta aega inimeste eludega. On olemas pikemad mõõtühikud kui inimese elu. See ei saa olla 70 aastat, 80 aastat, kasvõi 100 aastat. Inimeksistentsi jaoks isegi sada aastat ei ole tegelikult määrav.
Ja see paneb sellele mõtlema, ilma et autor ise sellest räägiks, seda teemat ta ise ei käsitlegi. Lihtsalt laval on kilpkonn ja see seos tekib vaataja enda peas, sest ta teab, et kilpkonnad üldjuhul elavad kaua. Selle näidendi kirjutamise hetkel oli tähtede seis ülimalt soodne, arvatavasti oli autor ka väga heas vormis ja ilmselt ka väga heas hoos.
Ott Kilusk: Nii, nüüd ma küsin selle raske küsimuse ka ära. Vaatamata arvukatele filosoofilistele mõttekäikudele, mida „Arkaadia“ tegelased esitavad, on selle näidendi lugemine väga lõbus tegevus. Ole hea ja katsu iseloomustada Stoppardi huumorit. Miks, millega ja kuidas ta meid naerma ajab?
Elmo Nüganen: Minu meelest Stoppard kunagi tõi ühe niisuguse näite. Ta nägi ükskord mingisuguses suurlinnas sellist pilti, et keset tänavat kõnnib jaanalind ja temast jookseb mööda üks mees, kes ajab taga oma kaabut, mille tuul minema viis. Mees ei pööra jaanalinnule mitte mingisugust tähelepanu. Tema ajab taga oma kaabut. Aga inimene, kes näeb neid koos, tema jaoks on see väga veider vaatepilt.
See oli Stoppardi jaoks naljakas ja sellistest absurdsetest situatsioonidest kubiseb ka „Arkaadia“. Kaks täiesti erinevat tegevust või mõttekäiku haakuvad ootamatul viisil. Selline on Stoppardi huumor.
Ott Kilusk: „Arkaadia“ üks peategelastest, Septimus, nendib: „Kui me oleme kõik tähendused teada saanud ja kõik saladused lahendanud, siis leiame end üksinda tühjal kaldal. Kas on kuidagi võimalik, et inimkond sellesse punkti jõuab?“
Elmo Nüganen: Ma arvan, et siin on küsimus selles, mida Septimus sellega öelda tahtis. Kas see on hoiatus? Hoiatus, et juhul kui me enda arvates saame vastused kõikidele küsimustele, oleme nagu lõhkise küna ees… Siis ongi kõik.
Ott Kilusk: Tegelane Hannah aga nendib: „Inimkond sõidab käsikärus põrgusse.“
Elmo Nüganen: See on ka väga hea repliik! Eks ma arvan, et meil kõigil on aeg-ajalt selline tunne, kui näiteks välispoliitilisi uudiseid kuuleme. Või siis mingisuguseid mullistusi sotsmeedias, kus tekib tühjast tüli ja pasa pärast pahandusi.
Ei ole ju otsa ega äärt sellel inimlikul rumalusel, eks ole!? Ja noh, siis on tõesti niisugune tunne, et ongi, nagu sõidaksime käsikärus põrgusse.
Ott Kilusk: Aitäh intervjuu eest! Soovin ülejäänud proovidesse teravust, tervist ja jõudu!
Elmo Nüganen: Suur aitäh!
Lavastaja Elmo Nüganen (külalisena)
Autor: Tom Stoppard
Kunstnik: Kristjan Suits
Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka (Läti Rahvusooper)
Valguskujundaja: Margus Vaigur
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Jaak Jürisson
Tõlkija: Anu Lamp
