11/05/2025
Kas lollidemaa pannakse kinni? (5)
VENEMAA OLI LUKKU PANDUD: Ahto Mulla kätte sattus meeliülendav teos Venemaa lagunemise võimalustest. Kahjuks võib see olla ka muinasjutt.
Juraj Mesik "Vene impeeriumi vältimatu lõpp" Postimehe kirjastus 2025. Tšehhi keelest Peeter Villmann, 232 lk. Žanr: Õpik laia haardega meistrimehele
Selle üle, kuidas lollideriigist Venemaast lahti saada, on mõelnud paljud helged pead kogu planeedil, venelased sealhulgas isegi, sest ega nad kõik ka ju suure kummitürbliga pähe pole saanud, mõned ei salli totalitarismi silmaotsaski. Eestis pole sellised arutlused samuti võõrad, minge õue, kevad on käes, iga putka taga luristatakse kevadjooke ja peetakse aru, mismoodi Lollidemaast jagu saada ja kuna see juhtub. Tõsi: jaama taga põõsastikus leidub muidugi ka teistsuguseid meeleolusid. Seal joovad ketšupiga piiritust Inga Raitar ja Raivo Raidam, kes kõnelevad suure vene kultuuri vankumatusest, Nursipalu rahvast, NATO poolt õhku lastud Raitari kuivpeldikust, USA ja Euroopa diktatuurist, vene hingest ja südameheadusest, sõimavad valitsus, kiruvad kohalikke sõjaõhutajaid ning arutavad, et ei tea, millal Putin appi tuleb. Mis teha, vaba riik. Venemaal istuks nad juba ammu kinni, Raidam oleks vanglas kukeks ja Raitar kanaks tehtud.
Siinkohal tuli meelde ka üks tõsisem Venemaast vabanemise plaan, tõsi küll, kahjuks vaid ilukirjanduslik, aga toome selle siinkohal ära. Nimelt kirjutas kunagi Haapsalu kirjanik Juhan Paju meeliülendavalt lobeda raamatu "Venemaa tuleb hävitada"; seal käis kõik kähku, niks-naks. Läänemaa kaitseliitlased kaaperdasid Paldiski lähistel ringi luusiva vene tuumaallveelaeva, misjärel sihtisid ühe lõhkepea Moskva poole, teise Piiteri peale ning kolmanda Vatikanile. Võib muidugi mõelda, et miks oli vaja, et paavst vedela koogi suspedesse poetaks, ent vapratel kaitseliitlastel oli vastus valmis: see on 700-aastase orjapõlve ja selle eest, et katoliiklased meie esivanemaid maha nottisid. Kaitseliitlaste eesmärgiks oli aga, et kõik tibald Venemaale kebiks ning neist siia lõhnapilvegi ei jääks. Ühesõnaga, väga hasartne raamat, Muld soovitab sirvida.
Venemaad on muidugi alati hävitatud, aga viga on selles, et eelkõige on venelased seda ise proovinud. Kuna vene rahvas on aga suures osas äärmiselt lohakas, suvaline ja ebajärjekindel, ei ole tõsistest katsetest hoolimata sellest pühast üritusest sittagi välja tulnud. Ivan Julm proovis Venemaa maa pealt pühkida, tappis hoogsalt nii sõpru kui vaenlasi, nii bojaare kui talupoegi, lõi isegi omaenda poja maha, aga ikka jäid asjad kuidagi pooleli. Järgnenud segaduste ajal ei viitsinud ülesannet kahjuks lõpetada ka poolakad või rootslased, kurb küll, kui nad oleks oma tööd hästi teinud, ei tunneks me mingit tänast Moskvat, kus töllab ringi Putin, lõust kipsi täis süstitud. Muret ei peaks tundma ka patriarhi pärast, kellel on vastik komme tanke, rakette, automaate, vintpüsse, granaate ning ükskõik mida muud õnnistada, millega vaid naaberrahvaid tappa saab.
Sellest alates on katseid korratud. Igasugused mässulised on isegi tsaare mättasse löönud, aga paraku ei tõusnud sellest kordagi kasu, sest hoolimata sellest, et suur osa venelastest olid lihtsalt harimatud jobud, oli neid palju ja taburetile upitati uus vandersell. Ning kõik hakkas otsast peale. Üsna tõsise katse Vene impeerium hävitada tegid kommarid, aga need ei saanud täpselt isegi aru, mida tahavad. Lenin patras tatti pritsides küll internatsionaalsest kooslusest, kus rahvustel pole riigis tähtsust, peaasi, et kõik parteisse astuks ja kommariteks hakkaks, aga kommunismiehitamise käigus läks kõik p***e nagu tavaliselt ning talupojad jäid nälga. Seltsimees Stalin proovis uuesti, aga tema ei tahtnud hävitada mitte Venemaad ega venelasi, vaid ükskõik milliseid teisi rahvaid, eriti muidugi ukrainlasi. Selle pealt on õppinud ka sügelevate näppudega Putin.
Kahjuks on lääs venelaste soovile iseennast hävitada väga harva appi tulnud ja see maksab alatasa kätte. Kui venelane ennast hävitada ei saa või ei oska, siis proovib ta hävitada kõike ümbritsevat, vahendeid valimata. Tõsi küll, sealjuures ka endale taha keerates ja oma sõdalasi tappes, aga savi sellest, neid on nagu sitta lehmalaudas, pole vaja kokkugi lugeda.
Niisiis on üsna meeliülendav lugeda entusiastliku tšehhi arvutusi, mis näitab, et Venemaa peaks mingil hetkel ise oma rumaluse, lolluse, totruse ning arrogantsi all kokku vajuma. Võibolla tõesti. Eks me kõik jää ootama seda kaunist päeva, mil vastav teade ajalehes ilmuks. Kohe tuleb meelde Nossovi teravmeelne raamat "Totu kuul", kus on ilmeksimatult vene süsteemi kirjeldatud ning märku antud, miks kõik lihtsalt peab kanni minema. Seal ilmub näiteks isegi ajaleht nimega Lollide Päevaleht, kus asju seletatakse lihtsalt, nii et lollid ka aru saavad. Menu on suur, sest publik tahab teada, mis lollidele kirjutatakse ja millest lollid üldse aru saavad. Üldiselt aga – kukkuv tellis on pime ja täiesti selge, et Lollidemaa igavesti ei eksisteeri.
Andres Vanapa "Riimiga ja ilma" Ilmamaa 2025, 320 lk. Žanr: Minimalistlik hiiglane (6)
Vanapagan oli tõeline keenjus, paluks kirjapilti mitte pahaks panna, Mullal pole üldse plaaniski lahkunud sõbra kallal iroonitseda, ehkki Andresel oleks sellest täiesti suva. Nutma hakkas ta üliharva ja ka siis alati rõõmust, kõõksus läbi pisarate nii et lust vaadata, kuni lauakaaslane sai aru, et hoopis naerab, saadanas. Vanapagan oli väga kasin ja kokkuhoidlik inimene, luuletajana ei raatsinud ta mitte kunagi liiga palju sõnu raisata, sest ta arvas, et kui need ära kulutada, pole napsiklaasi taga sõpradega millegi najal suhtlust pidada. Seetõttu mõjus tema luule kargelt ning minimalistlikult. Näiteks teade, et maailmas on ainult kahesuguseid rahvaid – naisterahvaid ja meesterahvaid. Või ka meeldetuletus tuttavatele ajakirjanikele: "On tuhat ajakirjanikku igavikku komandeeringusse läinud. Kuid ühtki sõnumit sealt pole saabund, justnagu poleks midagi seal näinud." Vanapast rääkides tuleb ikka ja jälle tõdeda, et vähe on palju, kuu on poissmeeste päike ja õlu on otsas.
Jaan Rannap "Agu Sihvka annab aru" Pegasus 2025, 168 lk. Žanr: Tehtud-mõeldud meetod (5)
Nooremale põlvkonnale peab ilmselt väheke selgitama, et antud teos ei räägi päevalilleseemnetest elik sihvkadest ega üldse mingist muustki põllumajandustootest. Agu Sihvka on kuuenda klassi pioneer, see on see punast kaltsu ja lenini pildiga märki kandev tatt, kes kirjeldab oma elu internaatkoolis. Internaatkooli oli selline koht, kust nädala keskel koju ei lastud. Umbes nagu noortevangla, kuhu sa varem või hiljem sattud, armas noor lugeja. Igal juhul – nõukogude tingimusi arvestades on Agu Sihvka, tema sõber Juhan Kiilikese ja nende muude kamraadide näol tegemist küllaltki vilka, ettevõtliku ja innovatiivse kambaga, kes ei puhka iial, kui on tarvis uusi sigadusi, aga ka kergemaid pahandusi välja haududa ja neid kohe ka sooritada. Muld hindab väga selle kamba võimet mitte iialgi tagajärgedele mõelda, vaid tegutseda kohe ja kiirelt – tehtud-mõeldud meetodil. Niimoodi saab alati kõige rohkem nalja.
Anne Ruussaar "Vajadusest võrsunud" Argo 2025, 256 lk. Žanr: Leiutajateküla Lottede tegemised (5)
Niimoodi, nagu üldiselt teada, on meie paljukannatanud kodumaa ilmakuulus tööstusriik, Oma väiksuse kohta üks kõige suuremaid. Täpselt nagu tutvustas kunagi üks nupust nikastanud Armeenia giid Mullale mingit väikest kirikukökatsit Aragatsi mäe jalamil: "See on teadaolevalt maailma kõige suurem kirik väikeste kirikute seas!" Samas, ega väiksust ei saa häbeneda, kõige olulisem on ikkagi kvaliteet, mitte kvantiteet ja ainulaadsus. See teos viibki meid Eesti tööstuse juurte manu. Ehkki, peab mainima, et esineb teatud puudujääke. Lutheri vineerist ja taburettidest räägitakse, mis on hea. Aga nõuka-aegsetest vana Toomasega lampidest, poroloonist Vigridest, tootmiskoondis "Uku" puulusikatest ei räägita, mis on väga halb. Üldse kipub siin kõik suurtööstuse poole kaldu olema. Aga näiteks konservid on täiesti olemas, räim tomatis isegi eraldi peatükina. Seda toodet oskab ika sakusmendisõber täiel rinnal hinnata. See sobib kak raz piiritustööstuse peatüki kõrvale. Klõmaki!
Clifford D. Simak "Igaviku kiirtee" Fantaasia 2025. Inglise keelest Tatjana Peetersoo, 302 lk. Žanr: Püha Varro võimalus (4)
Clifford Simak paistis kunagi silma oma vinge fantaasia poolest, Mullale meenuvad kohe igat masti tulnukad ja ajarännud. Ühes raamatus olid tulnukateks keeglikuulid, kes võisid moodustada mistahes eseme või elusolendi, aga nemad otsustasid muutuda dollariteks. Kujutage seda nalja ette, kui dollareid on korraga nii palju, et nad ei mahu füüsiliselt kuhugi ära. Lahe! Teisal aga kirjeldas Simak mingeid veidrikke: igasugused härjapõlvlased, mardused, trollid, meie ajastusse kolinud neandertaallane ja mingi ratastega värdjas, eluvorm universumi ääremailt, olend, kes nägi välja nagu veerev ja vingerdavate ussidega täidetud kilekott. Kunagi oli see kõik väga põnev, aga praegu loeks nagu Õhtulehte, Telegrami portaali või Varro Vooglaiu arvamuslugusid. Selles raamatus näiteks põgenevad inimesed tulnukate eest minevikku, kui juba Varro meelde tuli, siis soovitaks ka temale üheotsa piletit kuhugi 19. sajandi amišide juurde, sest nende tavad ja kombed põrinevad juba 17. sajandi lõpust, mis oleks pühamehele arusaadavad. Bon voyage!
Lea Kreinin "Minu Ungari. Elu on paprika" Petrone print 2025, 140 lk. Žanr: Tehnika ja tootmine (3)
Ungarlased on imelikud tüübid. Sugulased on muidugi alati veidrad (vt ka soomlased), ent siin võib juba täheldada mõningaid täiesti anomaalseid märke. On palju positiivset. Nagu me kõik teame, leiutasid ungarlased punase paprika, kollase bussi ja rohelised herned. Viisakas kraam. Hernepurgi ja paprikakonservi järgi on kõik vanasti kollases bussis lõugavate vanamuttide vahel trügides kulgenud. Veinil pole ju ka viga, lausa eraldi positiivset märkimist väärivad aga kõikvõimalikud kangemad puuviljanapsid ja guljašš-supp, mida ei jõua ära kiitagi. Aga kes kurat käskis neil leiutada Orbani? Teate küll, selle paksu juhmardi, hallis pintsakus roheka šrekinäoga debiiliku, kes peab oma põhiülesandeks roosa keele välkudes Vladimir Putini anuse juures toimetamas käia. Milline vabrik lasi sihukese tolvani välja ja miks teda tagasi ei kutsuta – nagu kutsutakse näiteks tagasi vabrikuveaga autod? Vot sellest Muld aru ei saa!
Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees" Tänapäev 2025, 224 lk. Žanr: Uusi rahvuskangelasi (3)
Eestlased on kuidagi närbid oma klassikuid kaasajastama. Juba miljon aastat järjest tegeletakse tõe ja õiguse või Kõrboja peremehe, selle Katku Villu ja selle naisega, kelle nimi meelde ei tule. See värk kisub sitaks igavaks, seda enam, et ega Tammsaare polnudki teab mis kepsaka sulega sell, vaid rohkem nagu väikekaupmees turul, sihuke ontlik ja alalhoidlik. Muld võib teha palju ettepanekuid, kuidas parandada kodanluse iket. Nii saaks siit korralikult homoerootilise ja tänapäevase teose "Kõrbo ja Peremees". Kõrbo on loomulikult vanalinna pedede stripiklubist pärit suvitaja, kes meeltesegaduses maale satub, kus ta kohtab Peremeest. Mõlemal lendab kuppel kohe pealt ära, armumine käib silmapilkselt, plaksakaga. Aga Ehkki Peremees on kesk-eesti aeglasevõitu tolvan, tunneb elavaloomuline ja kekutav Kõrbo temas teatud süvahoovuseid ning taipab, et aeglane Peremees alles avastab ennast. Nii saabki Peremehe avastusretkest avastusretk ka Kõrbole, kes on Peremehele ühtlasi giidiks värvikirevasse homoilma.
Alexander MacDonald "Teise maailmasõja vandenõud" Sinisukk 2025. Inglise keelest Kersti Carsten, 256 lk. Žanr: Unitõve all kannatajatele (2)
Ennäe, lõpuks ometi on ilmunud koguteos ka Teise maailmasõja vandenõudest. Krt, peaaegu 80 aastat andis oodata, aitäh siiski kiire tegutsemise eest. Elvisega koos Brasiilias elavast Hitleris, natside baasidest kuul ja Arktikas pole ju kunagi varem sõnagi kirjutatud, issand kui põnev see kõik nüüd ikka on! Aitäh, aitäh, aitäh!
Angela Merkel "Vabadus. Mälestusi 1954-2021" Rahva Raamat 2025, 592 lk. Žanr: Loll vanamutt (1)
Ida-Saksamaalt mingit naist, keda saab enamvähem naiseks nimetada, muidugi oodata ei tasu. Kõigepealt meenuvad Ida-Saksa pikkade vuntside ja ruskete habemetega naiskuulitõukajad, kelle kehades voolasid soontes vere asemel kõik maavarad. Aga okei, nood olid vähemalt ohutud. tammusid staadionil tümaki-tümaki nii et ümberkaudsetel lasteaedadel ja kompartei kontoril aknad seest kukkusid, aga see kõik on regionaalne hälve. Vaimne kuulitõukaja, kes suutis oma paksu p***e ajada laiali kogu maailmas, on kahjuks palju ohtlikumast kategooriast. Vot Ida-Saksa Merkeli-eit võiks oma suuprao kohe sulgeda. Mine koos Svartseneegriga Venemaale, pane toru ots suhu ja hinga gaasi, loll vanamutt. Nagu laulis juba Vinni Puhh: "Käi p***e vastik vanamutt, mine p***e värdjas naabrimutt!"
