05/05/2026
Aprillis esietendus Endla Teatri Küünis Ringo Ramuli uuslavastus „Rõdul”, mis kannab alapealkirja „Argipoeetilised vaatlused”. Lavastaja Ringo Ramul pajatab lähemalt.
Rõdul. Sest rõdul passida on huvitavam kui teleka ees!
MIDAGI IMELIKKU TOIMUB SEAL KAUGEMAL: „Ma täna just vaatasin lõunat süües Endla kohviku aknast möödujaid, et sealt kedagi lavale üle kanda, aga paljud on sellised, et kui lavale seada, siis see ei mõju usutavalt, vaid liialdusena. Elu on väga kirev.” Ott Kiluski kiri-vestlus lavastaja Ringo Ramuliga, kes pani Endlas toime uuslavastuse „Rõdul”.
Ott Kilusk: Tere, Ringo! Aastapäevad tagasi tõid sa koos dramaturg Priit Põldmaga teatris Ekspeditsioon välja lavastuse „Eeter”, mille alusmaterjaliks olid inimeste telefonikõned otse raadio-eetrisse.
Toona ütlesid ERR-ile antud intervjuus järgmist: „Neid kõnesid kuulates tekib kujutluspilt, nagu lendaksid üle Eestimaa ja näeksid hetkeks sisse inimeste tubadesse, nende mõtetesse ja unistustesse.”
Nüüd Endlas esietenduva lavastuse keskseks tegevuspaigaks olete valinud rõdu, õigemini palju rõdusid, ning seal toimetavate inimeste igapäevarutiini jälgides saame osa nende mõtetest ja unistustest. Kui Ekspeditsioonis etendunud loo aluseks olid nn dokumentaalsed tekstid, siis seekord jõuab vaatajateni argipoeetiline lugu, mis lähtub ilukirjanduslikust proosatekstist. Olgu vahemärkusena öeldud, et juba algtekst on omaette kunstiteos, suurepärane lugemisnauding, mis tekitab äratundmisrõõmu ja kurbust.
Niisiis, räägime rõdust ehk siis sellest, kuidas ja milliste impulsside tõttu sündis lavastuse „Rõdul” algidee ja arenes kindlaks teadmiseks, et see on just see, mida soovid järgmiseks teatris jutustada, näidata?
Ringo Ramul: „Eetrit” tehes fantaseerisime kunstnik Arthur Arulaga, et võiks kunagi teha lavastuse, mille kujunduseks on ainult rõdud. Kuna see mõte jäi painama, siis tundus, et tahaks sellega esimesel võimalusel tegelema hakata. Paistis õige hetk rääkida üksi- ja koosolemisest tänases maailmas läbi rõdudel kulgevate fragmentide erinevate inimeste eludest.
Mul oli tunne, et tahaks seekord proovida luua sellise alusmaterjali, mis koosneks väikestest poeetilistest proosakillukestest, mis oleks meile prooviruumis trampliiniks ja võimaldaks hüpata sinna, kuhu parasjagu õige tundub. Indrek Koffi teoses „Eestluse elujõust” oli mu kujutlusega meie tekstist midagi olemuslikult sarnast. Selle kaudu jõudsin ma Indrekuni ja mul on ülihea meel, et ta oli nõus kampa lööma ja meile need poeetilised tekstid kirjutas. Kuna lavastuses kõlab sõnu minimaalselt ja publik Indreku teksti ei kuule, siis loodan, et ta avaldab kunagi selle mingil kujul, et nende lõikude lugemise rõõm ei jääks vaid meile trupiga.
Ott Kilusk: Kuna algmaterjali tekstilõigud on lausa maagiliselt mõjuvad, tekitades lugejas samaaegselt rahu ja rahutust, lähenen seekord nõnda, et esitan Sulle terviktekstist lugemisel kummitama jäänud tsitaate ja palun neile Sinu kommentaari.
Ringo Ramul: Kui istuda näiteks mõnes kohvikus, vaadata rahulikult aknast välja ja jälgida pikema aja vältel inimesi, kes kusagilt tulevad ja kuhugi lähevad, on see lummav vaatemäng. See eluvoog mõjub väga eksistentsialistlikult. Mingid järgnevused muutuvad väga tähenduslikuks.
Ma täna just vaatasin lõunat süües Endla kohviku aknast möödujaid, et sealt kedagi lavale üle kanda, aga paljud on sellised, et kui lavale seada, siis see ei mõju usutavalt, vaid liialdusena. Elu on väga kirev.
„Midagi imelikku toimub seal kaugemal. Ei saagi täpselt aru, mis see on, aga midagi kõmiseb – äike see kindlasti ei ole, äike ei kesta poolteist kuud! –, õhtuti oleks linna taga nagu mingi punakas kuma.“
See on meie lavastuses läbiv refrään. Tunne, et midagi hirmsat on kusagil kaugel, mis võib ka siia jõuda. See on mingit sorti lõpu eelaimdus, mille taustal peab hoolimata kõigest oma argipäevaga edasi liikuma.
„Rõdu, see on nagu telekas, aga parem, sest seal näidatakse ainult otseülekandeid ja neisse on võimalik sekkuda.“
Kui näiteks Annelinnas ringi jalutada, märgata, mis toimub rõdudel ja tubades, kuhu pole kardinaid ette tõmmatud, siis see on palju huvitavam kui telekas.
Ja võib vaadata ka rõdult alla.
On üks Poola dokumentaal, „Rõdufilm”, mida ma enne proovide algust vaatasin, kus filmirežissöör istub oma rõdul ja kõnetab mööduvaid inimesi, millest tekib läbilõige tänapäeva ühiskonnast.
„Mõnikord oleme koos nii, et me ei ole koos. Tähendab, me tahame olla küll, aga ei oska.“
Mulle tundub, et me sageli ei oska lihtsalt suhelda – ei oska end normaalselt väljendada, ei oska kuulata, oleme erinevate hirmude ja ebakindluse küüsis. Mul näiteks on tihti tunne, et ei taha teisi tülitada. Selle asemel, et külmaga tühjaks läinud autoaku laadimiseks naaber krokodillidega appi kutsuda, leian ma end hoopis akupoe järjekorras jumpstarter’it ostmas, endale põhjendusi leides, et mul läheb seda veel vaja.
Ott Kilusk: Aitäh! Minu jaoks räägib see tekst ja suure tõenäosusega ka sellest valmiv lavastus üksindusest ja üksildusest sellises võtmes, et oleme oma igapäevaelus väga üksildased, aga meile meeldib olla selles koos. Me ei põgene metsadesse, et saada erakuteks, vaid eelistame sellele suurlinlikku kollektiivset üksindust. Kas oled minuga nõus? Miks see nii võiks olla?
Ringo Ramul: Kui ma küsisin oma üksi elavalt vanaemalt, miks ta tahab elada paneelmajas, mitte oma suvekodus, siis ta ütles, et tal on vaja teadmist, et teised inimesed ei ole temast kaugel, vaid kohe seina taga. Mis siis, et ta nendega läbi ei käi. See, et seal keegi on, pakub turvatunnet.
Me oleme proovides rääkinud, et me käime ju ka teatris või kinos koos üksi olemas.
Ott Kilusk: Kogu teksti läbib apokalüptiline alatoon millegi kauge, tundmatu ja ohtliku saabumisest, mis justkui liidab inimesi, kes elades küll lähestikku, omavahel muidu õigupoolest ei suhtlegi. Kas tajud sellist olemist kaasaegse maailma seisundina?
Ringo Ramul: Ma olen tajunud, et see võib inimesi liita, kuid sama jõuliselt ka lahku viia. Millele muule meil sellises olukorras toetuda on kui teisele inimesele ja kokkuhoidmisele?
Ott Kilusk: Kogu „Rõdul” teksti läbib poeetiline kurbus, aga samas on see ka oma argielulikkuses meeletult koomiline, igas tekstilõigus on puänt neile, kes seda sealt välja lugeda soovivad. Olles näinud Sinu Vanemuises tehtud lavastust „Päevaraamat”, mis rääkis väga õnnetutest inimestest väga traagilises ajas, oli see ometi kohati väga naljakas. Mille üle me võime naerda ja mille üle mitte?
Ringo Ramul: Ma tahaks loota, et kõige üle võib naerda nii kaua, kuni see pole pahatahtlik naer.
Ott Kilusk: Viimasel ajal oled kasutanud oma lavastuste kunstnikuna Arthur Arulat ja teie koostöö näib hästi sobivat. Kas oskad ja tahad kirjeldada, miks?
Ringo Ramul: Me mõtleme Arthuriga küllalt sarnaselt ja piisavalt erinevalt. Arthuril on alati ootamatuid mõtteid ja huvitav maitse. Niimoodi koos tööst töösse liikudes saab mingeid asju pidevalt edasi arendada. Lisaks on temaga alati väga lõbus.
Ott Kilusk: Aitäh!
Lavastuse dramaturg on Indrek Koff ja kunstnikuks Arthur Arula, muusikalise kujunduse teeb Lauri Lüdimois (Ugala teater) ning valguskujunduse Ivar Piterskihh. Lavastuses mängivad Liis Karpov, Carmen Mikiver, Ago Anderson, Sten Karpov, Tambet Seling ja Andrus Vaarik.
KesKus 4/2026
