15/10/2025
🧸 Loe katkendit raamatust "Kaisukate võluvägi" 🧸
Telli raamat siit: https://pilgrim.ee/toode/kaisukate-voluvagi/
🧸❤ Laste lood oma kaisuloomade sõprusest ja toetusest
Sellest raamatust leiad enam kui saja lapse lood kaisulooma sõprusest ja tähtsusest nende elus. Olgu selleks siis kaisutekk, kaisukaru, kaisunukk või muu, hellitavalt on nad kaisukad. Igal kaisukal on oma lugu ja oma nägu. Paljude laste jaoks on kaisukas justkui osa nende perest ning sellel mänguasjal on eriline koht lapse südames. Ta lõhnab ema, pere ja kodu järele ning aitab lapsel ennast turvaliselt tunda. Oma vaikivale truule sõbrale usaldatakse muresid, millest teised ei tea. Eriti oluline on kaisukas uinumisel ja öösel, lasteaeda minnes, uude kohta kolimisel, reisil või muidu kodust eemal olles ning siis, kui laps on haige, kurb või kardab.
Sageli ei vali laps kõige uuemat või kõige pehmemat kaisukat, vaid ta lihtsalt tunneb, et see on tema oma. See on nagu südamesõbraga – mõnikord lihtsalt klapib.
Miks on kaisukas tähtis ka lapse arengus? Selgub, et kaisuka olemasolu aitab lapsel paremini toime tulla stressiga, arendab tema kujutlusvõimet ning õpetab varakult empaatiat ja hoolivust. Laps õpib, kuidas olla kellegi vastu hell ja armastav ning see oskus on väärtus terveks eluks.
Kaisukas ei jää igaveseks lapse kaissu. Ühel päeval pannakse ta vaikselt riiulile või kappi ning jääb mälestuseks ühest armsast ja tähtsast ajast. Kuid turvatunne, mille see väike sõber andis, jääb inimesega kogu eluks.
Raamatus on vahvaid lugusid mänguasjadest, kellega sõprus on kestnud aastakümneid. Lugeja võib oma kaisulooma loo kirjutada raamatu lõpus olevatele tühjadele lehekülgedele: nii jääb ka sinu kaisuka lugu sellesse raamatusse igavesti alles.
...
🧸❤ Kelia Sara 10
Kelia Sara esimese kaisuka heegeldas talle vanaema Sirje, kui tüdruk oli aasta ja kümne kuune ning tuli emaga Prantsusmaalt vanavanemate juurde külla. Veidikene villa järele lõhnav heegeldatud Lotte käis sellest päevast peale Kelia Saraga kõikjal kaasas. Kõikjal tähendaski kõikjal: liivakastis, sõstrapõõsas, mägedes jalutamas, lennureisidel, poes, mänguväljakutel, kontserdil ja teatrietendusel. Nii iga päev ja mitu aastat järjest. Lottest sai kõigi mängude keskpunkt, tänuväärt vestluskaaslane ja usaldusisik, aga mis kõige tähtsam – ühendusniit Eesti ja vanaema-vanaisaga, suviste metsmaasikate ja mustikaämbritega.
Ühel lennureisil Eestist Prantsusmaale ununes Lotte lennukiistmele. Kiiruga lennukist väljumise järel oli vaja tormata passikontrolli ja just unest ärganuna ei jõudnud Kelia Sara veel Lotte kohalolu kontrollida. Passikontrolli sabas seistes ilmus äkitselt stjuardess, Lotte näpus, ja vaatas otsivalt ringi. Vist oli jäägitu Lotte-armastus ka stjuardessile silma jäänud ja meil õnnestus vältida algaja kaisukaomaniku tüüpilist viga ehk kaisuka kadumise katastroofi!
Hiljem ilmus Lotte kõrvale teisi südameloomi, näiteks suuresilmne kass Triibu, polaarrebane, lumetiigriemand koos pojaga, Pettson ja Findus ja isegi üks Jeekim otse Paunverest. Lotte on nüüdseks pensionil, tukk erinevatest seiklustest siiani viltu peas. Koos vanaema heegeldatud Bruno ja Klausiga lõbustavad nad nüüd Kelia Sara pisikest onutütart Britti, kui ta vanaema ja vanaisa hoida on.
Mõned kaisukad on Kelia Sarale siiani asendamatud kaaslased. Kaisukate nimed selguvad pärast pikka kaalutlemist ja siin ei ole miski juhuslik, tunne peab olema õige. Vanaema õmmeldud taksikoer Naksi saabus esimese klassi sügisel, oranžikas kass Karamell ja hallikirju kutsikas Muudi mõni aasta varem. Esimeses klassis käis mõni väiksemat sorti kaisukas ka koolis kaasas. Kuniks tuli tuletõrjeõppuse päev ning ootamatult läksid tööle alarmid ja lapsed suunati õue, koolikott koos kaisukaga pidi jääma klassiruumi. Kelia Sara, kes koos klassikaaslastega lumelörtsis seisis, mõtles ainult sellele, kuidas kaisukas koolikotis kindlasti hirmsasti ehmatas. Sellest päevast peale kaisukad koolis ei käi, muidu võivad nad ju suitsu sisse jääda, arvas Kelia Sara. Igal hommikul kell 7.50 kooli poole startides ütles tüdruk: „Ilusat päeva, kaisukad! Ma armastan teid ja tulen varsti tagasi!“ Teinekord hüüdis veel ukselt tagasi pöördudes: „Aa, ja kui teil kõht tühjaks läheb, siis võtke külmkapist midagi süüa!“