18/12/2025
"Kolmapäeval oli Riigikogus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse kolmas lugemine, mille kohta pidas kõne EKRE fraktsiooni saadik Helle-Moonika Helme.
Helle-Moonika Helme: “Head kolleegid ja hea avalikkus! Esiteks, täna oli meil infotunnis minister ka siin ja ta väitis, et tegelikult selle eelnõuga seoses kõik need vastuväited või arvamused, mis ütlevad, et see eelnõu ei ole päris see, mida õpetajad vajaksid – et see kõik on väärinfo ja õpetajad on justkui asjast valesti aru saanud.
See on selles mõttes natukene huvitav lugu küll, et õpetajad, kes peaksid meil olema targad inimesed ja peaksid olema eelduseks, et meil kasvaks peale ka tark rahvas, siis nüüd haridus- ja teadusminister ütleb, et näed, nad on nii rumalad, et ei saa aru kõigest sellest heast ja paremast, mida ministeeriumist neile pakutakse.
Seletuskirja lugedes võib tõepoolest arvata, et äkki ongi hea asi, sest eelnõuga lubatakse mentorlust alustavale õpetajale, rohkem tähelepanu tema enesearengule ja selgemat karjääriteed. Eks me loomulikult ju tahame kõik, et õpetajaamet oleks hinnatud, motiveeriv ja jätkusuutlik – ega selles ei kahtle mitte keegi. Küsimus ei ole aga eesmärgis, vaid selles, kas see eelnõu päriselt neid eesmärke täidab või on tegemist, nagu ka paljudel muudel juhtudel, järjekordse asendustegevusega, mis on pakendatud suure reformi sildi alla.
Karjäärimudel iseenesest kui selline võib tõepoolest anda noorele õpetajale perspektiivi. See mõte, et õpetaja saab areneda ja suurendada oma pädevust ja koos sellega ka oma sissetulekut, on ju iseenesest õige. Aga siin, nagu alati, tekib ju esimene väga põhimõtteline küsimus, kus on raha. Jutt on umbes 19 miljonist eurost, mida selle mudeli rakendamine eeldab, aga tegelikult ju kindlust, kas need vahendid ka päriselt olemas on, ei ole.
See ongi üks selline murekoht, mis üle välja või põllult on seoses selle eelnõuga ka siia Riigikokku jõudnud. Meile öeldakse, et küll see kaetakse diferentseerimisfondi kasvust, aga numbrid jäävad ikkagi ebamääraseks ja konkreetseid garantiisid ei anta. Seadus tehakse lihtsalt ära ja rahaline vastutus lükatakse tulevaste määruste ja tulevaste otsuste taha. Nii võib, aga nii ei ole ilus.
Veelgi tõsisem probleem on see, et eelnõu ei lahenda õpetajate töö tegelikke kitsaskohti. Eesti Haridustöötajate Liidu uuring näitab, et 92% õpetajatest on kogenud läbipõlemist ja üle poole on kaalunud ametist lahkumist. Peamised põhjused on madal palk, ja mitte ainult palk, vaid muu hulgas väga suure osa kaebustest ja lahkumise põhjusest moodustab liigne töökoormus.
Jah, statistiliselt võib õpetajate keskmine töötasu ületada alammäära, aga see ei tule mitte 35-tunnisest töönädalast, vaid lisatööst, ületundidest ja muudest kohustustest. Karjäärimudeli koefitsiendid nimelt ei muuda õpetajaametit atraktiivseks seni, kuni õpetaja keskmine palk jääb alla teiste kõrgharidusega spetsialistide sissetulekutele. Ja nii lihtne see ongi.
See eelnõu ei vasta ka kaasava hariduse kriisile. Tugispetsialiste, nagu me kõik teame, napib. Paljudes koolides ei ole logopeedi, ei ole psühholoogi ega eripedagoogi. Me tegelikult teame õpetajatega rääkides, et kui sa küsid, miks sa koolist ära mõtled minna, siis ta ütleb, et kool ei ole enam see, mis ta kunagi oli, või see, mida ta arvas, et kool on ja et kui ta tuleb kooli, siis ta saab õpetada oma ainet. Et see ongi tema põhiülesanne või põhifunktsioon, harida lapsi.
Ei, ta peab olema just nimelt õpetaja, sotsiaaltöötaja ja eripedagoog, sellepärast et need lapsed, keda ta peab õpetama, on kaasava hariduse raames väga eriilmelised. Kogu see koormus on pandud vaese õpetaja peale. Siin ei päästa teda ükski karjäärimudel.
Sama kehtib ka piirkondliku ebavõrdsuse kohta. Maapiirkondades on õpetajaid niigi raske leida ja see mudel tõepoolest vähemalt pealtnäha vaadates ei paku neile täiendavaid stiimuleid ega ka lahendusi. See ongi see, miks õpetajad on teinud neid lugematuid pöördumisi.
Lisaks sisulistele puudustele on eelnõus tõsiseid vastuolusid, näiteks direktorite atesteerimine. Seadus ütleb, et see toimub iga viie aasta järel, kuid üleminekusätted seovad atesteerimise konkreetsete aastaarvudega, sõltumata direktori tegelikust staažist. Me loome olukorra, kus ei direktor ega koolipidajaga ei saa lõpuni aru, millal ja mille alusel see hindamine toimub. See ei ole kvaliteetne seadusloome, olgem ausad.
Karjäärimudeli ja palgakoefitsientide määramine antakse suures osas ministri määruste tasandile. Samal ajal me räägime kollektiivlepingute olulisusest. Tegelikkuses tekib kaksikjuhtimine, kus sisuline otsustus liigub õpetajate ja tööandjate ühise laua tagant ära hoopis ministri kabinetti. See tähendab jälle suuremat tsentraliseerimist ja loomulikult väiksemat arvestamist kohalike oludega.
Ja just siin meie arvates joonistubki välja selle reformi tegelik vari. Kui me karmistame neid kvalifikatsiooninõudeid ja loome atesteerimissüsteemi ja kohustusi ilma vajalike tugede ja ressurssideta, siis esimesena kannatavad väikekoolid. Suurte keskuste koolid suudavad veel neid nõudeid täita, aga väikekoolidel on see väga raske, kui mitte isegi mõnes kohas võimatu.
Loomulikult keegi ei tule siia pulti ütlema, et no sulgeme väikekoolid. Aga tegelikkuses luuakse just nimelt ka selle eelnõuga süsteem, mis selle töö vaikselt ära teeb. Sest kui õpetaja ei kvalifitseeru, kui uut ei leita, kui direktor ei läbi atesteerimist, siis mis juhtub? Kool kuulutatakse mittetoimivaks ja siis jälle öeldakse, et omavalitsus ei saanud hakkama, ja kool pannaksegi kinni.
Ja selle eelnõu tulemus võibki olla vähem õpetajaid, vähem koole, vähem elujõulisi piirkondi. See ei ole regionaalpoliitika, see, kallid sõbrad, on varjatud kärpepoliitika. Kui valitsus tõesti soovib õpetajaametit väärtustada, siis tuleks teha seda ausalt, siduda karjäärimudel reaalse palgatõusuga, tagada tugispetsialistid igas koolis ja luua eraldi meetmed, mis tooks noori õpetajaid ka maapiirkondadesse.
Praegusel kujul on see reform parimal juhul asendustegevus, halvimal juhul teadlik samm koolivõrgu optimeerimise suunas, millest muidugi ei julgeta avalikult rääkida. Haridus tegelikult vajaks selgust, ausust ja pärislahendusi, mitte ilusat pakendit, mille sisu jääb tühjaks. Rääkimata sellest, et see atesteerimine kui protsess toob kaasa tülisid, korruptsiooni, poliitilist survestamist ja koormuse ja mõttetu bürokraatia kasvu.
Sellega on täpselt nii, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Ja see juhtubki alati, kui asja kallale lastakse küündimatud bürokraadid.”"
Kolmapäeval oli Riigikogus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse kolmas lugemine, mille kohta pidas kõne EKRE fraktsiooni saadik Helle-Moonika Helme. Helle-Moonika Helme: “Head kolleegid ja hea avalikkus! Esiteks, täna oli meil infotunnis minister ka...
