09/06/2026
Nädal tagasi oli Tallinna volikogu erakorralisel koosolekul üks punkt – umbusaldusavaldus linnapea Peeter Raudsepale. Oli ette teada, et läbiminekuvõimalust sellel ei olnud. Miks seda siis üldse tehti ja miks mina avaldusele alla kirjutasin ning debati küsimused-vastused ära kuulanuna umbusaldust toetavale hääletusnupule vajutasin?
Kandideerides poliitilisele ametikohale, on inimese enda valida, millist poliitilist kultuuri ta ametikohale asudes edendama hakkab. Kas oma seisukohti-otsuseid selgitavat-põhjendavat, teisi osapooli kuulavat ja erinevate vaadete võimalikkust tunnustavat arutelukultuuri või verbaalse ping-pongi laadset meelelahutuskultuuri, mis siis sõltuvalt inimesest võib olla leebemat sorti või agressiivsema loomu korral areneda välja millekski poksilaadseks.
Kui Peeter Raudsepp detsembris linnapeakandidaadina volikogu ees seisis, siis tundus mulle vastustest, et jah, mõistetavalt ei ole ta veel linna-asjadega sama palju kursis kui kogenumad linnavolinikud ning jah, arusaadavalt on keeruline seletada koalitsioonilepingu mõnesid punkte, mille kokkuleppimise juures ta ise ei ole olnud. Kuid tundus, et ta soovib vastuseid teada ja soovib ammendavamaid vastuseid anda.
Järgneva poole aasta jooksul ei ole linnapea liiga sageli volikogu ees olnud, aga neil kordadel, kui ta meie küsimustele vastamas on käinud, on ta järjest enam kaldunud võtma küsimusi kui ping-pongi p***e, mida kuhugi lööma peab. Kui Raudsepp lisaeelarve teemal juba kolmandat korda sisulise vastuse asemel ütles, et aga küsige hoopis Kaarel Ojalt, keda või mida tema oma abilinnapeana töötamise ajal toetas, olin sunnitud oma küsimuse ajal talle meelde tuletama, et praegu käsitleb volikogu tema kui linnapea ettepanekuid lisaraha eraldamiseks või äravõtmiseks ja ootame vastuseid temalt.
Samas ei ole selline plõksiv vastamine omane kõigile linnavalitsuse liikmetele – Andrei Kante annab hariduseelnõude juures alati sisukad ja põhjalikud vastused, samuti ilmselt kõige enam volikogu ees seisev Tiit Terik.
Mina kirjutasin umbusalduse avaldusele alla selleks, et anda Peeter Raudsepale enesepeegelduse võimalust: Alles kujuneva poliitikuna on tal võimalus tunnetada kumba poliitilist kultuuri ta omasemaks peab ja milliseks tahab ta kujundada oma poliitilist käekirja. Ehk avastab ta, et on kogemata libisenud pinnapealsuse ja poliitilise ping-pongi suunas ning edaspidi teeb teadliku valiku selge vastuse ja vastutuse kasuks.
Vahetult umbusalduse järgselt nimetas ta küll saadud tagasisidet vaid laimukampaaniaks. Nüüd on olnud natuke enam aega sisekaemuseks oma eelistatud poliitilise kultuuri üle. Tulemust näeme juba sel nädalal, kui linnapea neljapäeval Tallinna lisaeelarve teisel lugemisel taas volikogu ees on.
