Eesti Loodus

10/08/2026

Nädala lõpus tähistatakse Eesti looduse päeva. Aga nädalat tasub alustada mõtteharjutusega aasta liblikast 🤗🦋
Tee proovi 👉https://www.loodusajakiri.ee/nuputa-2026-aasta-lilbikas-nogeseliblikas

Foto: Veljo Runnel / elurikkus.ee

09/08/2026

Kui tahad teada, kuidas edeneb lagritsate taasasustamine ja mil moel teadlased Pakrile viidud loomi jälgivad, hoia silm peal lehel Lagrits tagasi Eestisse.

07/08/2026

Mälestame silmapaistvat seeneteadlast.

In memoriam mükoloog Kuulo Kalamees, LUSi auliige ja president aastatel 1976-1985. Viimast korda esines Kuulo üldkoosoleku ees sõnavõtuga LUSi 170. juubeli tähistamisel 2023. aastal.
(pilt: Vello Liiv, 2012 kevadlaagris, aitäh Irja Saar)

05/08/2026

Kes on see aastatel 1844–1847 Tartu ülikoolis zooloogiat ja hiljem Saksamaa ülikoolides geograafiat õppinud mees, kellest sai Venemaa etnograafiamuuseumi esimene direktor?

Erki Tammiksaar tutvustab Eesti Looduse juuli-augusti numbris Amuurimaa uurijat Leopold von Schrencki, kelle sünnist möödub tänavu 200 aastat.

Link artiklile esimeses kommentaaris.

04/08/2026

Igal aastal näeme juhtumeid, kus heast tahtest alanud metsloomade toitmine lõpeb nende jaoks traagiliselt. Sel aastal oleme tegelenud juba seitsme karupojaga, kes ei kartnud inimesi ja otsisid inimese lähedusest aktiivselt toitu.

Karupoeg võib tunduda armas, kohmakas ja süütu, kuid ta ei jää selliseks kauaks – mõne aastaga saab temast mitmesajakilone suurkiskja.

Kui loom õpib juba noorena, et inimene tähendab toitu, hakkab ta inimese lähedust otsima ka täiskasvanuna. Ta tuleb õuedele, taludesse, asulatesse ja prügi juurde. Selline käitumine suurendab ohtu nii inimestele kui loomale endale.

Kui loom kaotab loomuliku kartuse inimese ees või hakkab pidevalt asulates käima, ei ole lahendus enamasti tema ümberasustamine. Sageli tähendab see loomale palju kurvemat saatust.

Hiljuti puutusime kokku ka rebasega, kelle inimesed viisid koju ja keda nad kuude kaupa puuris toitsid. Tõenäoliselt sooviti teda aidata. Tegelikult kaotas rebane olulise osa oma looduslikest oskustest. Enam ei ole ta võimeline iseseisvalt looduses hakkama saama. Loom, kelle koht oleks metsas, sõltub nüüd hoopis inimese abist.

Metsloom ei vaja inimese toitu. Üks küpsis või leivapala võib olla esimene samm sündmuste ahelas, mille lõppu ei soovi keegi näha. Kõige suurem abi, mida saame metsloomale anda, on jätta ta rahule, isegi ta tundub näljane, abitu või lihtsalt väga armas.

Kui kahtled, kas loom vajab siiski abi, helista 1247.

Juuresoleval fotol näeme inimeste lähedusse tulnud karupoegi, keda pildistas Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku osakonna juhataja Tanel Türna.

03/08/2026

Ulukiliha peetakse sageli puhtaks ja looduslähedaseks toiduks, kuid sel on paraku varjukülg. Enamik jahimehi kasutab pliid sisaldavat laskemoona, mis laguneb looma keha tabamisel tillukesteks osakesteks. Sel moel võib mürgine plii jõuda inimese toidulauale.

Veterinaariprofessor Jon M. Arnemo on koos kolleegidega analüüsinud Rootsist, Soomest ja Eestist pärit inimtoiduks mõeldud karulihatooteid. Selgus, et pliisaaste on laialt levinud.
Link Eesti Looduse artiklile esimeses kommentaaris.

Foto: Lassi Rautiainen

31/07/2026

Toredat suvelugemist kohanimede kohta.

🐙 Paljud on kuulnud, et Saaremaal on üheksa jalga. Kuni 2017. aastani loeti Saaremaad üheksajalgseks: 𝐀𝐧𝐢𝐣𝐚𝐥𝐚, 𝐀𝐧𝐬𝐣𝐚𝐥𝐚, 𝐇𝐚𝐤𝐣𝐚𝐥𝐚, 𝐊𝐨̃𝐥𝐣𝐚𝐥𝐚, 𝐋𝐚𝐚𝐝𝐣𝐚𝐥𝐚, 𝐋𝐚𝐢𝐦𝐣𝐚𝐥𝐚, 𝐌𝐮𝐬𝐭𝐣𝐚𝐥𝐚, 𝐌𝐚̈𝐧𝐝𝐣𝐚𝐥𝐚, 𝐕𝐚𝐥𝐣𝐚𝐥𝐚, millest Ansjala oli talunimi, kuigi talu ennast enam pole. Tegelikult on neid jalgu rohkemgi ning nende arv on ajas muutunud. Mõned 𝑗𝑎𝑙𝑎-lõpulised kohanimed on lühenemise tõttu kadunud (näiteks *Kahtjala > 𝐊𝐚𝐡𝐭𝐥𝐚, *Ratjala > 𝐑𝐚𝐭𝐥𝐚), mõned on ununenud (näiteks 𝐓𝐮𝐫𝐬𝐬𝐣𝐚𝐥𝐚 põld), mõned aga juurdegi tulnud. Aastal 2017 lisandus 𝐍𝐨̃𝐦𝐣𝐚𝐥𝐚, kui varem Nõmme nime kandnud küla tuli Saaremaa valla moodustamisel samanimelistest eristamiseks ümber nimetada. Laimjala ja Valjala eeskujul moodustati Nõmjala nimi. Samal ajal loodi juurde veel 𝐕𝐚𝐥𝐣𝐚𝐥𝐚-𝐀𝐫𝐢𝐬𝐭𝐞, 𝐕𝐚𝐥𝐣𝐚𝐥𝐚-𝐊𝐨𝐠𝐮𝐥𝐚 ja 𝐕𝐚𝐥𝐣𝐚𝐥𝐚-𝐍𝐮𝐫𝐦𝐞 küla, kuid nende esiosa on siiski põline Valjala nimi.

👣 Jalad pole vaid Saaremaale omased kohanimed, neid leiame üle Eesti. Tuntumad on ehk 𝐇𝐚𝐥𝐣𝐚𝐥𝐚 Lääne-Virumaal, 𝐉𝐚̈𝐦𝐞𝐣𝐚𝐥𝐚 Viljandimaal ja 𝐕𝐚𝐬𝐤𝐣𝐚𝐥𝐚 Harjumaal. Kohanimedes esineva -𝑗𝑎𝑙𝑎 päritolu on erinev. See võib tähendada jalamit, alumist või kitsast osa (näiteks põllul või heinamaal), samuti võib kohanime aluseks olla isiku lisanimi (𝐍𝐚𝐡𝐤𝐣𝐚𝐥𝐚, 𝐏𝐮𝐮𝐣𝐚𝐥𝐚) või muistne isikunimi 𝐽𝑎𝑙𝑒. Harvem võib -𝑗𝑎𝑙𝑎 tuleneda 𝑙𝑎-lõpulisest kohanimest (𝐕𝐚𝐧𝐝𝐣𝐚𝐥𝐚, algselt ehk *Vandela). Sama nimeosis leidub ka kohanimede alguses, näiteks Järvamaal on 𝐉𝐚𝐥𝐠𝐬𝐞𝐦𝐚 ja 𝐉𝐚𝐥𝐚𝐥𝐨̃𝐩𝐞.

📖 Vaata lähemalt „Eesti kohanimeraamatust“.

Nimeloo autor on Fred Puss.

30/07/2026

Suvesoojusesse üks kevadine mälestus: varakevadistel sibultaimedel nagu näiteks sillal võib märgata veidrat olukorda, kus üks leht paistab olevat kasvanud läbi teise.

Nähtuse mõistmise võti peitub üheiduleheliste taimede lehtede ehitusplaanis. Sageli puudub neil eristatav leheroots; leht moodustab selle asemel alusel tupe, mis ümbritseb vart ja nooremaid lehti. Tartu ülikooli emeriitprofessor Arne Sellin annab põhjaliku selgituse Eesti Looduse juuli-augusti numbris. Link esimeses kommentaaris.

Toimetus ootab veel igasuguseid tähelepanekuid nii looma- kui taimeriigi kohta.

Fotod: erakogu

29/07/2026

Head hariliku vesisambla aastat! Et saada hariliku vesisambla levikust parem ülevaade, paluvad samblauurijad teha vaatlusi ja salvestada need koos fotoga andmehaldusplatvormile PlutoF.

Tänavuse aasta sammalt leiab Eestis nii järvedest, jõgedest, ojadest kui ka madalaveelistest merelahtedest. Eestis on vesisambla perekonnast teada viis liiki. Harilik vesisammal on neist kõige levinum ja ka ka kõige suurem. See liik võib kasvada isegi kuni ühe meetri pikkuseks, on kolmekandilise varrega ja lehedki paiknevad võsul kolmes reas. Ühtlasi on harilik vesisammal iseloomuliku kiilja lehega.

Selle liigi eoskupraid leiab väga harva, kuna nii viljastumine kui ka eoskuparde teke nõuab veekeskkonnas erilisi tingimusi: eoskuprad moodustuvad vees, kuid kuparde kaaned eralduvad õhukeskkonnas.

Mitu eoskupart näed fotol? Õige vastuse ja lingi harilikku vesisammalt tutvustavale artiklile leiad kommentaaridest.

Fotol on osake Tartu ülikooli loodusmuuseumi botaaniliste kogude vahetusherbaariumi eksemplarist (kogunud Nikolai Zinger 1910. a Poolast Bronowicest) Foto: Tiiu Kupper