09/07/2026
☀️ Südasuviselt pakatav Värske Rõhk on teie ees! ☀️
Juulikuine luulerubriik pakub värsket kraami (palavas hädavajalik!!) nii uus- kui taastulijatelt! Karastava tuulehooga toovad uut hingust 𝐌𝐢𝐫𝐚𝐛𝐞𝐥𝐥𝐚 𝐏𝐞𝐥𝐥𝐨 assotsiatiivsed gootihõngulised luuletused, 𝐌𝐞𝐫𝐢𝐛𝐞𝐥 𝐋𝐞𝐩𝐚 tihelühikesed tekstid, milles kujustuvad tervikuks DNA-heeliksid, akordid, narrid ja kirsiõied, ning 𝐇𝐞𝐧𝐫𝐢 𝐀𝐮𝐥𝐞 lõbusalt nukrad, ÿhtaegu teravad ja sõbralikud luuletused. 𝐊𝐚𝐫𝐨𝐥𝐚 𝐀𝐢𝐧𝐬𝐚𝐫𝐢 tekstid kulgevad mõtlikult üle põldude ja piiluvad tuttavatesse akendesse, teadvustavad hoolivalt aja möödumist ja kogemuste rikastumist, 𝐋𝐚𝐮𝐫𝐢 𝐋𝐚𝐚𝐬𝐩𝐞𝐫𝐞 samblahõngulised tekstid igatsevad ja annavad ruumi segadusele, 𝐑𝐢𝐜𝐡𝐚𝐫𝐝 𝐀𝐧𝐧𝐢𝐥𝐨 luuletused aga näitavad lugejale keelt ja muretsevad, et ehk oli see ikkagi liig, ning teevad põike visnapuistele radadele.
Suvekuuma aitab veelgi leevendada proosakülgede karge esimene lumi ja mõnusalt sotsiaalkriitiline hingus! 𝐊𝐢𝐫𝐤𝐞 𝐏𝐞𝐫𝐭𝐞𝐥𝐢 poeetilises proosapalas otsivad kahe inimese lahjast alkoholist pehmed keeled üksteist, lõhnad lakkavad lõhnamast ja taara igatseb automaati viimist. Värske Rõhu debüüdi teeb 𝐋𝐢𝐢𝐬𝐚 𝐉𝐨̃𝐠𝐢, kes riivab oma lühijutus sotsiaalkriitilise taskunoaga, millest tekkinud haav ei taha pärast lugemist korralikult kinni kasvada. Ulmelugu avab seda, mis võib saada siis, kui naisinimesi pole enam maamunale tarvis. Hoogsa välkproosaga sähvatab selle numbri teine proosadebütant 𝐌𝐢𝐫𝐭𝐞𝐥 𝐄𝐡𝐚𝐬𝐚𝐥𝐮. Loo peategelane ärkab pimedas ja aina kitsenevas ruumis, ajataju on läinud, ent kuidagi on ta elus. Aga kuidas?! Proosale paneb punkti 𝐑𝐨𝐛𝐢𝐧 𝐋𝐢𝐢𝐛𝐞𝐫, kelle loos kohtub noor peategelane oma kasuvanaisa onu Vinkuga, ent ühtmoodi õnnetud on nad mõlemad. Puudutakse õrnalt üksilduse, vananemise ja hingelise heaolu nukramaid tahke.
Tõlkes saab seekord lugeda Anglo-Iiri kirjaniku 𝐐𝐮𝐢𝐠𝐥𝐞𝐲 𝐂𝐫𝐲𝐚𝐧 𝐁𝐫𝐨𝐜𝐤𝐛𝐚𝐧𝐤𝐢 kummastavaid lühilugusid 𝐋𝐚𝐮𝐫𝐚 𝐏𝐢𝐡𝐥𝐢𝐤𝐮 hoolikas ja klaaris tõlkes. Brockbanki lood painavad ja rõhuvad: küll kaevutakse huviga sügavale keha sügavaimatesse soppidesse (muuseas, kas teil on ka oma solgimagnet?), maadeldakse omaenda kolmanda kõrvaga ning jälgitakse hirmuga, kuidas midagi nimetut ja nähtamatut iga päevaga mööda keha aina suule lähemale ronib. Päeviku on kahasse kirjutanud 𝐒𝐚𝐛𝐢𝐧𝐚 𝐔𝐦𝐦𝐞𝐥𝐚𝐬 ja 𝐄𝐥𝐨 𝐊𝐚𝐚𝐥𝐞𝐩, kes said mõlemad eelmisel aastal esmakordselt emaks – kõrvuti asetatud vanemluskogemustes reflekteerivad nad end saatvate hapruste, tugevuste ja laiemate ühiskondlike jõudude üle ärksalt ja elujaatavalt. Välgatuses pakub 𝐊𝐚𝐚𝐫𝐞𝐥 𝐀𝐚𝐝𝐥𝐢 aga välja olemise kolm traktaati, mis samuti pakatavad soojusest ja elurõõmust. Elu plärtsub ja mürtsub, kuid peamine on on olla hea nii iseenda kui kõigi teistega enda ümber.
Seekordses vestlusringis arutab 𝐉𝐮𝐮𝐥𝐢 𝐓𝐞𝐝𝐞𝐫 𝐌𝐚𝐫𝐢𝐚 𝐌𝐮𝐮𝐠𝐢, 𝐁𝐫𝐢𝐠𝐢𝐭 𝐀𝐫𝐨𝐩𝐢 ja 𝐇𝐢𝐥𝐝𝐞𝐠𝐚𝐫𝐝𝐢𝐠𝐚 kõiksuguste (ilusate, ebaharilike, südamelähedaste) trükiste ja nende vajalikkuse üle, vestlust saatmas visuaalinäited ja 𝐌𝐢𝐫𝐚𝐛𝐞𝐥𝐥 𝐕𝐞𝐥𝐢 fotod. Koomiksisõpru rõõmustab juulis 𝐄𝐧𝐧 𝐍𝐚𝐳𝐚𝐫𝐨𝐯𝐢 looming, kus meenutatakse kevadist ajuudu ning aega, mil päike veel nii kergesti end näole ei andnud.
Kriitikarubriik on juulis eriti raju! 𝐀𝐥𝐢𝐢𝐬 𝐀𝐚𝐥𝐦𝐚𝐧𝐧 kirjutab J. A. Bakeri „Rabapistrikust” (tõlkija Liisi Rünkla) ja kõigist selles leiduvatest täpsetest loodussõnadest, 𝐒𝐭𝐞𝐯𝐞𝐧 𝐍𝐨𝐨𝐫𝐬𝐨𝐨 harutab lahti aga jupikesi Kristjan Haljaku „Relvad naistele” tihedast tekstikoest. 𝐆𝐞𝐭𝐫𝐢𝐢𝐧 𝐊𝐨𝐭𝐬𝐚𝐫 võtab ette Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria” ning vaeb põhjalikult selle ambitsioone ja nende täitmist, 𝐌𝐢𝐚 𝐓𝐚𝐦𝐦𝐞 seab aga enda elukogemuse kõrvuti Miranda July romaaniga „Käpuli” (tõlkija Jüri Kolk) ning leiab paralleelidest nii mõndagi.
Suvised raamatusoovitused 𝐉𝐨𝐡𝐚𝐧 𝐇𝐚𝐥𝐝𝐧𝐚𝐥𝐭, kaanepilt ja illustratsioonid 𝐀𝐧𝐠𝐞𝐥𝐢𝐢𝐧𝐚 𝐁𝐢𝐫𝐠𝐢𝐭 𝐋𝐢𝐢𝐯𝐥𝐚𝐢𝐮𝐥𝐭.
Lugege VÕRKKIIGES! 💨
