07/07/2025
🐞🌿 ILMUNUD ON VÄRSKE RÕHU JUULINUMBER! 🐞🌿
Juulikuise luulerubriigi märksõnadeks on lõppriimid ja terav sotsiaalkriitika! Ja muidugi ei saa jätta märkimata, et kaheksast luuletajast viis on tugevad debütandid. 𝐓𝐨̃𝐧𝐧 𝐌𝐚𝐫𝐭𝐢𝐧 𝐓𝐢𝐫𝐠𝐨 kirjutab eesti ja mulgi (!) keeles müütilis-muinasjutuliste kujundite abil kõrvu sõjast, ühiskonnast, tüdimusest ning luuletajalikust elutunnetusest. 𝐄𝐥𝐢𝐬 𝐏𝐚𝐮𝐠𝐮𝐬𝐞 pikarealistes elegantses lõppriimis tekstides luuakse võrdpilt luulemina kogemuse ja keemia, bioloogia, keeleteaduse ning ajaloo vahel. 𝐊𝐚̈𝐫𝐭 𝐇𝐞𝐢𝐧𝐯𝐞𝐫𝐞𝐥𝐭 ilmub kaks luuletsüklikest äremaastumisest, keelepoliitikast ja neoliberaalsete riikide moraalsest laostumisest, 𝐏𝐚𝐮𝐥𝐮𝐬 𝐏𝐚𝐥𝐣𝐮 mõtiskleb vihaselt lärmi, hariduse, äärelinnade, nõukaaegse pärandi ja muu põneva üle, 𝐇𝐞𝐥𝐠𝐢 𝐀𝐧𝐬𝐩𝐞𝐫𝐢 tekstides jällegi kohtab lugeja argiseid ja nappe, ent tabavaid sõnastusi ühiskondlikust enesetundest. Lisaks debütantidele säravad 𝐄𝐥𝐥𝐞𝐧 𝐄𝐦𝐢𝐥𝐢𝐞 𝐋𝐚𝐚𝐤𝐬𝐨𝐧𝐞𝐧𝐢 luuletused, mille sürrealistlikus käekirjas sulavad võluvaks ja teravaks tervikuks plastik, betoon, tunnelisuud ja beibed, aga ka 𝐒𝐢𝐫𝐥𝐲-𝐀𝐧𝐧 𝐌𝐞𝐫𝐢𝐤𝐮̈𝐥𝐥𝐢 tekstid, mis algab võitleva hommikuluulega ning viib lugeja rännakule surnuaeda, metsa ja pingestatud armastusluule ridade vahele. Tõenäoliselt viimast korda saab Värskest Rõhust lugeda 𝐓𝐨𝐧𝐢 𝐓𝐨𝐦𝐛𝐚𝐤𝐮 pikaajalise luuletsükli “Kõnelused iseendaga” uut osa, kus Tombak tabab lühikestes stroofides korduste ja kujundiloomega mängides valusalt ühiskondlikku närvi.
Proosaküljed on seekord südasuiselt raskemeelsed. Debütant 𝐄𝐤𝐞 𝐍𝐞𝐧 räägib lapsepõlvesuvedest Pärnus, mis tänaseni sügaval hingepõhjas kriibivad: endaga pahuksis joogisest isast, lõputust peost ja kurnatud kannatavast emast. 𝐀𝐧𝐝𝐫𝐞𝐚𝐬 𝐊𝐮̈𝐛𝐚𝐫 jagab omakorda lugejatega kaht katkendit oma valmivast romaanist, kus asjasse on segatud nii kaks sõnakat inglit ja kaleröövlid kui ka muusikaõpetaja Camille’i ja tema vaikne lein. 𝐀𝐬𝐤𝐚 𝐒𝐡𝐢𝐦𝐦𝐨 – samuti debütant! – jutustab aga muinasjutulise loo jaaniööst, kust pole puudu ei sillerdav tiik, lõõmavatel pilkudel tants ega nukker vetevaim.
„Iga päev mõtlen, et kuidas need inimesed siin ometi elavad, kuni mulle tuleb meelde, et mina olen ka inimene ja elan ka siin.“ Esimest korda Värske Rõhu veergudel kirjutava 𝐌𝐚𝐫𝐢𝐚𝐧𝐧 𝐕𝐨̃𝐡𝐦𝐚𝐫𝐢 päevik toob teateid lõunapoolkeralt ja aasta vastaspooluselt, kesksuvise Perthi kõikehõlmavast kuumusest. Päevikurubriik laieneb seekord ka tõlkesse: 𝐒𝐚𝐦𝐲 𝐋𝐚𝐧𝐠𝐞𝐫𝐚𝐞𝐫𝐭 (prantsuse keelest debüüttõlkinud 𝐋𝐞𝐨𝐧 𝐇𝐚𝐠𝐞𝐥) vaatleb ühe surnuaiapingi ümber tiirlevaid inimesi, sipelgaid, oravaid, pilvi, elavate kehade hääli ja liikumisi vaikselt lamavate surnud kehade vahel.
Seekordne välgatus on aga hoopis muinsuskaitse päralt – 𝐄𝐤𝐤𝐞 𝐉𝐚𝐧𝐢𝐬𝐤 küsib, mis asi on õigupoolest autentne artefakt ja miks me ühiskonnas ikka veel arvame, et see on midagi objektiivset, ning toob kaks põnevat näidet oma konserveerimispraktikast. Intervjuurubriigist saab aga lugeda 𝐈𝐬𝐚𝐛𝐞𝐥 𝐉𝐞𝐳𝐢𝐞𝐫𝐬𝐤𝐚 ja hiljuti debüütluulekogu “Tsükkel” avaldanud 𝐉𝐨𝐡𝐚𝐧𝐧𝐚 𝐑𝐨𝐨𝐬𝐢 mõtteteravat dialoogi menstruatsioonist, normatiivsusest ja maailma muutmisest, vestlust saatmas 𝐄𝐧𝐥𝐢𝐥 𝐒𝐨𝐧𝐧𝐢 tehtud fotod (nii mõnedki neist temaatilised!).
Kriitikaküljed kõlavad seekord kuidagi eriti hästi kokku luulerubriigis tõstatuvate küsimustega ja viivad lugeja ökokriitilisele lainele! Kui 𝐆𝐫𝐞𝐠𝐨𝐫 𝐌𝐚̈𝐧𝐝𝐦𝐚 kirjutab poleemilise Soome keskkonnafilosoofi Pentti Linkola teosest “Nurjatu küsimus”, siis 𝐉𝐨𝐡𝐚𝐧 𝐇𝐚𝐥𝐝𝐧𝐚 on ette võtnud Maarja Pärtna Eesti Kultuurkapitali luulepreemia pälvinud luulekogu “Ülestõusmise serval”. Proosapreemia laureaadi Arne Merilaide romaanist “Puuinimesed” kirjutavad 𝐑𝐚𝐡𝐞𝐥 𝐀𝐫𝐢𝐞𝐥 𝐊𝐚𝐮𝐫, 𝐊𝐚𝐭𝐫𝐢𝐧𝐤𝐚 𝐉𝐨𝐬𝐞𝐩𝐡𝐢𝐧𝐞 𝐒𝐚𝐯𝐢𝐦𝐚̈𝐠𝐢 𝐣𝐚 𝐊𝐞𝐫𝐬𝐭𝐢𝐧 𝐕𝐞𝐬𝐭𝐞𝐥 (kaks debüüti!), Sirly-Ann Merikülli kolmandast luulekogust “Juurdumine” mõtiskleb aga 𝐒𝐭𝐞𝐯𝐞𝐧 𝐄𝐨𝐦𝐨𝐢𝐬 (kah kriitikadebüüt!).
Kolme kanada kirjanduse tippteost soovitab Toronto Ülikooli eesti keele lektor, ökokriitik 𝐊𝐚𝐝𝐫𝐢 𝐓𝐮̈𝐮̈𝐫, numbri illustreeris EKA maalitudeng 𝐋𝐢𝐢𝐬𝐚 𝐍𝐮𝐫𝐤𝐥𝐢𝐤!
Armsad sõbrad, juulinumber on purgis, aga Värske Rõhu toimetus läheb nüüd väljateenitud puhkusele! Hoidke end puukide eest ning augustis näeme! 🏄♀️☀️🫶
