15/05/2025
Täna on Universitas Tartuensise peatoimetaja Tiia Kõnnussaare viimane tööpäev Tartu Ülikoolis. Ajakirja kolleegiumi esimees Halliki Harro-Loit küsis sel puhul temalt mõned küsimused. 📸Aldo Luud
➡️Millise näoga on ajakiri Universitas Tartuensis Sinu meelest praegu? Mis on see, mis vääriks hoidmist?⬅️
Mullu veebruaris Universitas Tartuensise 75. aastapäeva sümpoosionil ülikooli raamatukogus sõnastasin peatoimetajana küsimuse nii: „Ükski ajakirjandusväljaanne pole asi iseeneses. Ajakirjandus ei sünni vaakumis või toimetajate peades – see peegeldab ühiskonda, tajub allhoovusi ja kajastab neid võimaluste piires. Kõnekas on nii see, millest kirjutatakse, kui ka see, millest vaikitakse. Millest kõneleb Universitas Tartuensis?“
Ülikooli, kõrghariduse ja teaduse areng ja õitseng ei ole ainult ülikooli enda asi – me jääme püsima ainult haritud rahva ja riigina.
Ajakiri ongi püüdnud seirata nii teaduse ja kõrghariduse olevikku kui ka tulevikku.
Oleme tahtnud ajakirja kokku panna nii, et lugeja tunneks: jah, see on minu alma mater, need on päriselt ka minu, minu ülikooli, kuid ka Eesti ühiskonna rõõmud ja mured.
Nõnda on siis ajakirjas ühel või teisel moel kirjutatud nii teaduse edenemisest kui ka mõnest valupunktist, millega meie inimestel on tulnud kokku puutuda: teaduse rahastamise komplitseeritusest, üliõpilaste toimetulekust, seksuaalsest ahistamisest, naisteadlaste karjäärivõimalustega seonduvast jms. Eetika kui filosoofia ühe haru toel on ümbritsevat maailma peegeldatud teadlase või filosoofi pilgu läbi. Avaldatud on artikleid Ukraina sõja teemal, kirjutatud keskkonnaprobleemidest, mõlgutatud tehisaru kasutamise üle.
Ma arvan, et ajakiri võiks edaspidigi peegeldada, analüüsida ja mõtestada. Me elame äärmiselt pealetükkivas ülemaailmses inforuumis, kus on üha raskem eristada inimese ja tehisintellekti loodut, reaalselt eksisteerivat ja väljamõeldisi. Kord kahe kuu tagant ilmuv ülikooli väljaanne võiks pakkuda võimalust korraks aeg maha võtta ja süveneda hästi kirjutatud ja sisukatesse analüütilistesse tekstidesse.
Ehk nagu soovitas lugejaküsitluses üks vastaja: ajakiri võiks kirjutada süvitsi nagu Sirp.
Ajakirja üks viis ülikooli ja ühiskonda teenida võiks olla ka hea avaliku arutelukultuuri edendamine ja ülikoolis kogukonnatunde edendamine. Nüüdisaja maailmas ei kujuta ülikooli mainele ohtu mitte avatud ja konstruktiivne arutelu, vaid ebamugavate teemade mahavaikimine. Ennetav arutelu on parem kui kriisidele reageerimine. Ja ennetavalt arutleda on võimalik ka väärikalt, ühisosa otsides. Märksõnad võiksid olla ausus ja usaldusväärsus.
➡️Mida Sa näed oma peatoimetaja-aja kõige südamelähedasema teemana?⬅️
Mind on võlunud see vaimsus, mis oli ülikoolis 60-ndatel ja 80-ndate teisel poolel, mil ajalehes TRÜ oli oluline roll luulel ja kirjandusel: just ülikooli lehes tegid oma esimesed katsetused Ellen Niit, Mihkel Mutt, Mati Unt, Doris Kareva ja paljud teised. Seepärast alustasime uuesti loomingurubriigiga, meie „Pegasust“ on praegu tänuväärselt nõustunud toimetama prof. emer. Jüri Talvet. Tema artiklid ülikooli ja kirjandusmaailma seotusest toovad ajakirja universitas’e vaimu parimal moel.
Rubriigis „Ars longa“ on kujutava kunsti teemal asjatundlikult ja huvitavalt kirjutanud kunstiajaloolane Kadri Asmer – ja ülikooli kunstivarade hulgas on, mida tutvustada. Rubriik „Alma mater“ valgustab ülikooli õppehoonete lugu – oli Marju Lauristini tähelepanek, et inimesed ei tunne enam üle Tartu laiali pillatud ülikoolihooneid.
Teadusrubriigid on olemas paljudes väljaannetes, aga kultuur kipub paraku taanduma. Ajakiri võiks hoida kultuurilist sidet mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Ja huumorit võiks ajakirjas kindlasti olla, loodan, et vesterubriik ei kao.
➡️Kuidas sõnastaksid igavese mure, mis ülikooli ajakirjaga kaasas on käinud?⬅️
Ehk võiks selle sõnastada küsimusena: kuidas defineerivad ajakirja rolli ülikooli juhtkond ja valdkondade juhid? Kui tähtsaks Universitas Tartuensist tema 76-aastase ajalooga peetakse?
Alma mater’it saab tugevamaks teha, inspireerides teadlasi ja õppejõude väljendama oma vaba mõtet. Ülikooli vaimupotentsiaal on ju tohutu.
Idealistlik? Võib-olla. Kuid ülikooli üks eesmärke võiks ollagi saada parimaks kohaks Eestis, kus õppida, töötada ja teadust teha.
Et toimetus suudaks ülikooli inimeste eneseväljendusruumi pidevalt avatuna hoida ja neid kirjutama innustada, oleks vaja, et autoreid väärikalt honoreeritaks, toimetajaid oleks rohkem kui kaks ja valitseks kindlustunne, et ülikool vajab ja väärtustab väljaande olemasolu. Edaspidi võiks ajakiri kasvada nii populaarseks, et vilistlased seda oma raha eest tellida tahaksid!
Kasutan siinkohal juhust ja tänan ülikooli inimesi usalduse ja nende kokku kümne aasta eest, mil mul oli võimalik ülikoolis oma väike panus anda. On olnud au teenida oma alma mater’it.
Katsun nüüd vahelduseks lõpetada poolelioleva raamatu ja ehk mõne veel kirjutada.
Soovin Universitas Tartuensise toimetusele ja tulevasele peatoimetajale mõttelendu, tundlikku ühiskonnataju ja inspiratsiooni – ning muidugi ülikooli inimeste toetust!
Vivat academia!
