29/03/2019
Kevad on käes! Kevad on käes! Kobras ärkab kolm aastat kestnud unest, ronib pimedast urust välja, nuuskib. Õhus on kevadet, kuid seekord on peale kevade õhus ka midagi muud. Lõhnab teatri järele — jah, jah, just seesama lõhn, mida millegagi sassi ei aja, just nii lõhnab tühi lava enne etenduse algust, prožektorivihudes keerlevad tolmukübemed, millegi tundmatu ootus. On kuulda, kuidas keegi häälestab viiulit. Kobras sätib end istuma tühja tooli, vaatab huviga lava ja näeb oma head vana tuttavat, härra Oskar Tihast. «Mis teie siin teete?» küsib kobras. «Ah,» vastab härra Tihane, «Madame M.K. kutsus mind võtma osa ühest erakordselt huvitavast näitemängust, ma ei saanud ju ometi ära öelda! Seda enam, et Aavik! Ja Unt! Ja niivõrd unistamapanev ambiance! Ja tagatipuks nii suurepärane võimalus laiale publikule dispositiivi mõistet tutvustada! Teater, austatud kobras, ei pea mitte ainult meelt lahutama, vaid ka harima!» Kobras noogutab mõtlikult. Prožektorid kustuvad korraks, pimeduses on kuulda samme, siis puudutab poogen viiulikeeli ja etendus algab…
TEGELASED: Oskar Tihane Johannes Aavik Neiu Angeelika Mati Unt Suflöör ESIMENE PILT Hämar ruum Lossi 3 allkorrusel. Laual põleb küünal. Seina ääres trillerdab vuntsidega nooremapoolne mees viiuliga…