29/07/2026
Loomingu Raamatukogu esitas Aurora Venturini „Täditütarde“ ilmumise järel tõlkija Mari Laanele kolm küsimust. Nüüd, uue väljaande ilmumisel võib need uuesti üle lugeda.
👉 LR: „Täditütarde“ tõlkijal ei jää tõesti muud üle, kui leiutada tõlkides ka uut keelt. Raamatu peategelane Yuna ei ole just tavaline tütarlaps, ta näeb maailma täiesti oma nurga alt, ka keelega on tal omapärane suhe. Näiteks ütleb ta: „Nagu te mõistate ma peaaegu juba oskan keelt kasutada kuigi mõnes kohas on tagasilööke.“ Tema keel, nagu ka maailmapilt, on alati väikeses nihkes. Kuidas sa saavutasid selle mõnusa, nii sujuva ja vaimuka nihke ka tõlkes? Kas pidid eriti tihedalt originaali küljes püsima või vastupidi, pidevalt sammukese eemale astuma ja laskma fantaasial vabalt lennata? Mis kukkus välja ootamatult lihtsalt, millega oli rohkem nokitsemist?
👉 ML: Nõus, Yuna keelekasutus on üpriski eriline: ühelt poolt kohmakas ja veidi naiivne, vahel koomiliselt kohatu sõnavalikuga, samal ajal vägagi poeetiline ja musikaalne, igal juhul täis võõristavaid ebakõlasid. Aga mulle ei tundu, et selle tõlkimine oleks olnud kuidagi eriliselt keeruline: tasakaalu leidmine autoritruuduse ja lugejasõbralikkuse vahel nagu ikka, sealjuures jutustaja häält kuulates ja edasi anda püüdes. Õnneks lähen alati üpris elevile ja rõõmustan, kui on võimalus lennukamaks väljenduseks ja leiutamiseks – kummastav ja nihestatud sõnavalik, kõlamängud, sellised asjad. Milline suurepärane võimalus toimetaja tähelepanekutele arrogantselt vastata: „See peabki olema imelik!“
Ülejäänud küsimused-vastused on LR kodulehel, otselink kommentaarides.
