Pläkk

01/06/2026

Homunkulus, golem ja kunstlik inimene metalis

Kõik algas sellest, et mul torkas miskipärast meelde, et Mihkel Raua kunagise bändi nimi oli Golem. Hakkasin mõtlema, miks üleüldse paelub rockirahvast inimloomise idee.

Metalmuusika on alati armastanud suuri küsimusi. Mis on inimene? Kes lõi meid? Kas inimene võib võtta jumala rolli? Mis juhtub siis, kui loome midagi, mida me enam kontrollida ei suuda?
Need küsimused on saatnud inimkonda sajandeid ning leidnud tee ka metalmuusikasse. Üks põnevamaid motiive selles maailmas on kunstliku inimese loomine – olgu selleks homunkulus, golem, Frankenstein või kaasaegne tehisintellekt.

Esmapilgul võivad need tegelased tunduda lihtsalt müütide või õuduslugude osadena. Kuid sügavamal tasandil räägivad nad millestki palju olulisemast: inimese soovist ületada oma piire ja saada ise loojaks. Just seetõttu sobivad need teemad metalisse nii hästi.

Homunkulus – alkeemikute unistus

Homunkulus on üks kummalisemaid tegelasi Euroopa okultismis ja alkeemias.
Keskajal usuti, et piisavate teadmiste ja maagiliste protsesside abil on võimalik luua kunstlik inimene. Seda väikest inimese moodi olendit nimetati homunkuluseks.
Sõna ise tähendab ladina keeles lihtsalt „väikest inimest".

Alkeemikute jaoks ei olnud tegemist pelgalt teadusliku eksperimendiga. Homunkulus sümboliseeris inimese püüdu mõista loomise saladust. Kas inimene võib luua elu? Kas inimene võib saada jumala sarnaseks? Need küsimused kajavad läbi kogu metalmuusika ajaloo.

Eriti hästi sobib homunkuluse kujund progressiivsesse, sümfoonilisse ja avangardsesse metalisse, kus uuritakse sageli teadmiste piire ja inimliku ambitsiooni varjukülgi.

Golem – savist loodud kaitsja

Kui homunkulus pärineb alkeemilisest traditsioonist, siis golem tuleb juudi mütoloogiast.
Legendi järgi oli golem savist valmistatud hiiglane, kellele anti elu püha sõna või maagilise rituaali abil. Golemi ülesanne oli kaitsta kogukonda.

Kuid peaaegu kõikides lugudes tekib lõpuks sama probleem. Loodu muutub liiga võimsaks. Ta ei kuuletu enam oma loojale. Ta hakkab tegutsema omapäi. Kas pole huvitav, et see teema kordub ikka ja jälle?

See on sama hirm, mida inimene tunneb ka tänapäeval tehnoloogia suhtes.
Metalmuusika on alati armastanud selliseid lugusid, sest need peegeldavad inimese igavest dilemmat: me loome midagi enda kaitsmiseks, kuid lõpuks võib see meid hoopis hävitada.

Frankenstein – esimene metalikangelane?

Kui rääkida kunstlikust inimesest, ei saa mööda minna Mary Shelley kuulsast romaanist „Frankenstein".
Kuigi raamat ilmus juba 1818. aastal, mõjub selle sõnum tänapäeval isegi tugevamalt kui kunagi varem. Victor Frankenstein ei olnud kuri inimene. Ta oli teadlane. Ta tahtis luua midagi erakordset. Ta tahtis võita surma. Tahtmatult lõi ta aga olendi, kes muutus tema suurimaks õudusunenäoks. See on klassikaline metal-teema.

Mitte kuri kavatsus ei põhjusta katastroofi. Katastroofi põhjustab inimese uhkus. Arvamus, et ta suudab kontrollida jõude, mis on temast suuremad. Paljud doom-, gooti- ja progressiivse metali artistid on seda motiivi oma loomingus kasutanud.

Robotid, küborgid ja masinad

Kui vanasti räägiti homunkulustest ja golemidest, siis tänapäeva metalis on nende asemele tulnud robotid, küborgid ja tehisintellekt. Tehnoloogia areng on muutnud vanad müüdid taas aktuaalseks. Kunagi kardeti maagia abil loodud olendeid.
Täna küsime: kas tehisintellekt võib muutuda teadlikuks? Kas masin võib omada hinge? Kas inimene võib ühendada ennast tehnoloogiaga? Kus lõpeb inimene ja algab masin?

Need küsimused on eriti populaarsed industriaal metali, cyber metali ja modernse progressiivse metali seas.
Mõnes mõttes on tänapäeva tehisintellekt lihtsalt uus versioon iidsest homunkulusest. Unistus on sama. Luuakse midagi inimese sarnast. Hirm on samuti sama. Mis juhtub siis, kui loodud olend ei vaja enam loojat?

Kunstlik inimene kui peegel

Kõige huvitavam on aga see, et homunkulus, golem ja Frankenstein ei räägi tegelikult neist olenditest.
Nad räägivad meist. Need lood küsivad: Mis teeb inimesest inimese? Kas hing on olemas? Kas teadvust saab luua? Metal on alati olnud žanr, mis armastab selliseid küsimusi.

See ei paku lihtsaid vastuseid. See esitab ebamugavaid küsimusi.
Miks see teema metalis nii hästi töötab?
Metalmuusika ei ole kunagi olnud ainult muusika. See on olnud ideede laboratoorium.
Koht, kus kohtuvad filosoofia, mütoloogia, religioon, teadus, õudus ja ulme.
Homunkulus, golem ja kunstlik inimene ühendavad kõik need maailmad üheks looks.
Need tegelased sümboliseerivad inimese kõige suuremat tugevust ja kõige suuremat nõrkust korraga. Meie loovust. Ja meie uhkust. Meie julgust. Ja meie ohtlikku soovi kontrollida kõike enda ümber.

Kas meie ise oleme muutumas kunstlikuks?

Siinkohal muutub teema eriti huvitavaks. Võib-olla ei räägi tänapäeva metal enam ainult masinatest. Võib-olla räägib see hoopis meist. Ajastul, kus inimesed veedavad suure osa päevast ekraanide taga, suhtlevad algoritmidega ja usaldavad otsuseid masinatele, kerkib uus küsimus. Kas inimene muutub ise tasapisi kunstlikumaks? Kas me kaotame midagi oma inimlikkusest? Kas tehnoloogia teeb meid vabamaks või kaugendab meist midagi olulist? Need küsimused kõlavad üha sagedamini ka kaasaegses metalis.

Mida me täna õppisime?

Homunkulus, golem ja kunstlik inimene ei ole lihtsalt vanad legendid. Need on lood inimese igavesest unistusest luua elu. Need on lood võimust, teadmistejanust ja vastutusest. Need on lood sellest, mis juhtub siis, kui inimene üritab mängida loojat. Ja võib-olla just seetõttu sobivad need teemad metalisse nii hästi.
Sest metal on alati armastanud vaadata sinna, kuhu teised ei julge vaadata. Kohtadesse, kus teadus kohtub müstikaga. Kus inimene kohtub jumalaga.

Ja kus loodud olend pöörab pilgu oma loojale ning küsib küsimuse, millele ei ole lihtsat vastust: „Miks sa mind lõid?"

14/05/2026

Surm kui õpetaja metalis

Miks on metalmuusikas käsitletud nii palju surma temaatikat?

Kui inimene, kes metalit ei kuula, satub esimest korda raskemuusika maailma, võib talle tunduda, et see žanr on kinnisideeks surmast.

Albumikaaned on tumedad. Laulusõnad räägivad kirstudest, lagunemisest, sõdadest, hauakividest ja viimsetest päevadest. Vokaalid kõlavad vahel nagu karjed kuskilt maailma lõpust.
Ja väga sageli tekib küsimus: “Miks räägib metal nii palju surmast?”

Pealtnäha tundub lihtne vastus olevat: šokk, provokatsioon või lihtsalt sünge maailmapilt. Aga tegelikult on surma teema metalis palju sügavam ja inimlikum, kui enamik kõrvalvaatajaid arvab.
Sest metal ei räägi surmast ainult selleks, et olla “tume”. Väga sageli räägib metal surmast selleks, et õpetada inimest elama.

Metal ei põgene elu raskete teemade eest

Paljud inimesed veedavad terve elu surmast mitte mõeldes. See teema lükatakse eemale, sest see teeb ebamugavaks, see tekitab hirmu ja see meenutab kontrolli puudumist.
Ühiskond õpetab sageli olema “positiivne”, liikuma edasi, mitte peatuma liiga kaua valu, kaotuse või surelikkuse juures.
Metal teeb vastupidist.
Metal vaatab otse sinna, kuhu enamik inimesi ei taha vaadata. Surm. Lein. Häving. Inimese nõrkus. Aja möödumine. Eksistentsiaalne hirm.
Ja kummalisel kombel leiavad paljud inimesed just sellest aususest lohutust.
Sest mõnikord ei vaja inimene optimismi. Ta vajab tunnet, et keegi teine julgeb samuti tunnistada, kui raske elu vahel päriselt on.

Surm kui peegel inimesele

Paljudes metal-alamžanrites ei ole surm lihtsalt füüsiline lõpp. See on sümbol.
Surm võib tähendada vana mina hävimist, ego lagunemist, vaimset murdumist, ühiskonna allakäiku, sisemist tühjust või lihtsalt muutust.

Eriti doom-, black- ja death metalis kasutatakse surma tihti peeglina, mille kaudu küsida suuri küsimusi: kes ma olen? Mis üldse on tähendus? Miks inimesed kannatavad? Mis jääb alles pärast hävingut?
Need ei ole kerged küsimused. Aga need on ausad küsimused. Ja metal on alati olnud žanr, mis hindab ausust rohkem kui mugavust.

Surma teema aitab hirmu taltsutada

See võib tunduda paradoksaalne, aga pidev surma käsitlemine võib inimese hoopis rahulikumaks muuta. Kui inimene seisab oma hirmuga silmitsi piisavalt kaua, kaotab see osa oma võimust. Paljud metalifännid ei kuula tumedat muusikat sellepärast, et nad vihkaksid elu. Sageli on vastupidi.

Nad kuulavad seda, sest see aitab toime tulla ärevusega, see annab vormi sisemisele valule, see aitab leina läbi töötada ja see paneb tundma, et nad ei ole oma tumedate mõtetega üksi.
Mõni inimene leiab rahu vaikuses. Mõni leiab selle moonutatud kitarrides ja karjuvas vokaalis. Ja mõlemad viisid võivad olla päriselt tervendavad.

Death metal ei räägi alati ainult vägivallast

Death metalit peetakse sageli kõige “brutaalsemaks” metalivormiks. Ja jah — seal leidub palju šokeerivat kujundikeelt. Aga sügavamal tasandil räägib death metal väga sageli inimese surelikkusest. Keha lagunemisest. Aja halastamatusest. Sellest, kui habras inimene tegelikult on.
See võib tunduda sünge, aga selles on ka omamoodi alandlikkus.
Metal tuletab meelde midagi, mida moodsas maailmas püütakse sageli unustada: inimene ei kontrolli kõike.

Ükskõik kui tugev, rikas või edukas keegi on — lõpp on kõigile ühine. Ja mõne inimese jaoks on see teadmine vabastav.

Black metal ja eksistentsiaalne üksindus

Black metalis on surma temaatika sageli seotud eksistentsi, looduse ja inimese sisemise pimedusega.
Seal ei räägita ainult füüsilisest surmast. Seal räägitakse võõrandumisest, tähenduse otsimisest, üksindusest ja inimese väiksusest universumi ees.
Paljud black metali albumid kõlavad nagu vestlus öö, külma ja lõpmatusega.
Ja kuigi see võib tunduda lootusetu, kogevad paljud kuulajad seal midagi väga puhast: tunnet, et kõik maskid kukuvad ära.
Metal ei nõua, et inimene oleks kogu aeg tugev, rõõmus või edukas. Ta lubab inimesel olla katki — ilma teeskluseta.

Lein ja kaotus on metalis väga inimlikud

Metalis kirjutatakse palju ka päris leinast. Kaotatud sõpradest. Surnud lähedastest. Enesetapust. Sõltuvusest. Vaimsest kokkuvarisemisest.
Ja tihti tehakse seda palju ausamalt kui peavoolumuusikas. Sest metal ei karda ebamugavaid emotsioone.
Kui mõni muu žanr üritab valu kiiresti ilusaks muuta, siis metal jääb sageli selle sisse seisma. Ta ei kiirusta paranemist. See võib olla väga vajalik inimestele, kes tunnevad, et maailm ootab neilt liiga kiiret “edasi liikumist”.

Surm õpetab elu väärtustama

See on võib-olla kõige olulisem põhjus, miks surm metalis nii keskne teema on.
Kui inimene mõistab, et kõik on ajutine, muutuvad mõned asjad väga selgeks. Aeg muutub väärtuslikuks. Suhted muutuvad oluliseks. Ausus muutub tähtsamaks kui mulje jätmine. Surma teadvustamine võib muuta inimese elavamaks.
Paljud metalmuusikud ja -fännid räägivad tegelikult väga intensiivsest eluarmastusest. Lihtsalt nad ei taha teeselda, et elu on ainult kerge, ilus ja helge.
Metal ütleb: elu on ilus just sellepärast, et see on habras.

Miks inimesed metalit valesti mõistavad?

Sest väljastpoolt nähakse sageli ainult välist pilti: mustad riided, pealuud, sünge kujundikeel ja agressiivne heli. Aga heli taga on sageli inimesed, kes tunnevad väga sügavalt.
Metal-kultuuris leidub palju empaatiat, ausust, sisekaemust, lojaalsust ja eksistentsiaalset mõtlemist. See žanr ei paku alati mugavust. Aga ta pakub midagi muud — tunnet, et inimene ei pea oma pimedamaid mõtteid peitma.
Ja võib-olla just sellepärast kõnetab metal nii paljusid inimesi läbi erinevate põlvkondade.

Sest maailmas, kus kõik üritavad näida õnnelikud, edukad ja kontrolli all, julgeb metal meenutada midagi väga vana ja väga inimlikku: me kõik oleme surelikud.

Ja just sellepärast peaksime päriselt elama.

08/05/2026

Ruunid, paganlus ja põhjamaine identiteet metalis

Ma ei tea kas viga on minu muusikavalikus, aga olen täheldanud, et metalmuusikas toimub midagi kummalist. Mida sügavamale sellesse maailma minna, seda rohkem hakkavad korduma metsad, muistendid, ruunid, paganlikud sümbolid, põhjamaine loodus, külm, tuli, veri ja esivanemad.

Ja mingil hetkel tekib küsimus: miks on just metal seotud nii tugevalt vana põhjamaise maailmaga? Miks mitte popmuusika? Miks mitte jazz?
Miks leiavad nii paljud metalmuusikud inspiratsiooni viikingitest, vanadest jumalatest, ruunidest ja paganlikust maailmatunnetusest?

Metal ei armasta ainult muusikat – ta armastab juuri

Üks põhjus on väga lihtne: metal otsib ehtsust. Ja vanad põhjamaised teemad mõjuvad ürgselt, ausalt ja toorelt. Need ei tundu olevat tehtud “plastikust”. Kui kuulata näiteks bände nagu Bathory, Moonsorrow, Enslaved või Wardruna… siis seal ei ole ainult muusika.
Seal on tunne, nagu keegi prooviks mäletada midagi väga vana.

Mida tähendavad ruunid tegelikult?

Paljud arvavad, et ruunid on lihtsalt “viikingi tähed” või müstilised märgid. Aga ajalooliselt olid ruunid palju enamat. Elder Futhark oli vana germaani ruunikiri.
Neid kasutati kirjutamiseks, nimede märkimiseks, infona mälestuskividel, vahel ka maagilise tähendusega sümbolitena.
Ja just see salapära tõmbab metali poole.

Miks paganlus metalis nii tugevalt kõlab?

Sest paganlik maailmavaade on loodusega seotud, metsik ja kontrollimatu. Metal armastab seda. Paganlikus maailmas ei olnud inimene “looduse peremees”. Ta oli osa sellest: torm oli püha, mets oli püha ja tuli oli püha.
See sobib ideaalselt metaliga, mis sageli vastandub modernsele maailmale, steriilsusele ja kunstlikkusele.

Black metal ja põhjamaine identiteet

90ndate Norra black metal tõi selle eriti tugevalt esile.
Bändid nagu Burzum, Emperor ja Darkthrone… ei kasutanud ainult satanistlikku kuvandit. Seal oli ka igatsus millegi vana ja põhjamaise järele. Paljud tundsid, et modernne maailm on kaotanud sideme loodusega, vanade traditsioonidega ja inimese identiteediga. Ja paganlus muutus omamoodi vastuhakuks.

Miks inimesed seda üldse vajavad?

Võib-olla sellepärast, et tänapäeva maailm tundub paljude jaoks liiga kiire, liiga kunstlik ja liiga tühi. Siis tekibki igatsus millegi ürgse, aeglase ja tõelise järele. Ruunid, metsad ja vana põhjamaine maailm annavad selle tunde.

Pagan metal – rohkem kui lihtsalt “viikingimuusika”

Paljud arvavad, et pagan metal tähendab lihtsalt sarvedega kiivreid, õlut ja lahingute kuminat. Aga tegelikult on seal sageli melanhoolia, looduse austamine, eksistentsiaalsed teemad ja identiteedi otsimine.
Näiteks Moonsorrow loomingus on palju rahvuslikku tunnet, ajaloolist kurbust ja looduse jõudu. See ei ole lihtsalt “pidu viikingilaeval”, see on päris elu.

Mets kui püha koht

Huvitav on see, kui sageli metalis mets tekstidesse ilmub. Mitte linn. Mitte tehnoloogia. Vaid mets.
Miks? Sest mets sümboliseerib vaikust, ohtu, üksindust ja iidset maailma. Ja põhjamaades on mets midagi palju sügavamat kui lihtsalt puud.

Kas see on religioon?

Mõne jaoks jah. Mõne jaoks mitte. Paljud metalifännid ei “usu” otseselt vanadesse jumalatesse.
Aga neid kõnetab ürgne maailmatunnetus, sümboolika ja side looduse ning esivanematega.

Ruunid ja paganlus ei ole metalis lihtsalt dekoratsioon

Need väljendavad midagi palju sügavamat: inimese igatsust juurte järele.
Igatsust maailma järele, kus loodus oli püha, elu oli karm, aga eksisteerimise tähendus tundus selgem.
Ja võib-olla sellepärast need teemad metalis ei kao.
Sest isegi tänapäeva ekraanide ja linnade keskel on inimeses ikka veel üks osa, mis tahab minna metsa, teha lõket, kuulata tuult ja mäletada midagi väga vana.

24/04/2026

UUDIS: Ansambel Surrogoat on valmis saanud uue loo oma varsti ilmuvalt albumilt. Pane kohe kõrv peale!

4 likes. "Surrogoat - Consumed by the Wrath of Time"

20/04/2026

MÕTISKLUS: Kas metali hiilgeajad olid 80ndad ja 90ndad või…just nüüd?

Täna sorisin oma muusika varasalves ja ma panin tähele, et tähelepanuväärne osa kogutud muusikast jääb mitme aastakümne taha. Uut muusikat on, aga vähe. Ja needki vähesed uued asjad on peamiselt pärit Eesti uutelt kollektiividelt.

See pani mõtlema: kas “hea” metaliaeg jääb tõesti aastakümnete taha või olen lihtsalt mina ise sinna ajastusse kinni jäänud?

Kindlasti ei saa mööda tõsiasjast, et 80ndad–90ndad olid metalmuusikas plahvatuslikud ajad. See oli aeg, kus metal murdis end peavoolu ja lõi oma identiteedi. Häid nimesid, mida ära tuua, on muidugi sadu, aga kohe tulevad meelde Metallica, Iron Maiden, Slayer ja Pantera. Ja siis muidugi 90ndate teine laine: Mayhem, Emperor, Death…oeh!

Mis tegi selle aja eriliseks?

Toona oli maailm väga põnev, sest kõik oli ju uus: thrash, death, black ja groove metal – kõik need alles arenesid ja otsisid kohta siin maa peal. Need ei olnud variatsioonid. Need olid täiesti uued maailmad.

Oht ja autentsus

Toona, “vanal ajal” ei olnud metal “turvaline muusika”. Seda maailma saatsid pidevad skandaalid, äärmuslik kuvand ja vastandumine ühiskonnale. Metal oli päriselt vastukultuur.

Füüsiline ajastu

Muidugi, minu jaoks oli üks tore asi ka see, et ”vanasti” elas muusika füüsilistel helikandjatel nagu kassetid, vinüülid ja lindid. Fännid otsisid aktiivselt muusikat ja iga uus saak oli omaette erutav sündmus. See kõik lõi fännide seas omavahelise tugevama sideme, millest ma täna suurt puudust tunnen.

Miinus?

Muidugi ei olnud varasemal ajal kõik lust ja lillepidu. Info oli üsna piiratud, paljud head bändid ja seetõttu tundmatuks ja ligipääs uuele muusikale oli meie tingimustes üsna keeruline.
Milline on olukord täna?

Metal ei ole kuhugi kadunud, pigem vastupidi. Mis on täna tugevam? Kindlasti mitmekesisus. Täna võib metalist leida kõike, mida hing ihaldab: see on atmosfääriline (nt Moonsorrow), tehniline (nt Meshuggah) või modernne (nt Gojira).

Metal on endale külge kasvatanud sadu alamžanre, millel kõigel näppu peal hoida on suht võimatu. Lisaks on täna hea ligipääs muusikale: sa ei pea enam tellima demokassetti või lootma tuttava isale, kes käis Soomes rekkat sõitmas. Kui aga isu tuleb, saad kõik paari näpuliigutusega arvutist kätte.

Ja muidugi ka tehniline tase

Tänapäeva muusikud on sageli tehnilisemad, produktsioon on puhtam ja ideed on keerukamad.

Aga mis on kadunud?

Minu meelest on kadunud see ühtekuuluvustunne, mis vanasti liitis kõik metalisõbrad ”karvasteks”, kellele vastandus terve ülejäänud maailm. Täna ei ole ühte suurt liikumist, mis raputaks maailma nagu kunagi.

Samuti on kadunud metalist see ohtlikkuse faktor, see ei šokeeri enam samamoodi kui aastakümneid tagasi. Metal on ühiskonnas aktsepteeritum ja vähem ”keelatud”.

Nii et… millal oli metali hiilgeaeg?

Kui nüüd hinnata, metali revolutsioonimomenti, uudsust ja kultuurilist mõju, siis jah, – 80ndad ja 90ndad olid kuldaeg
Kui aga hinnata valikut, sügavust ja tehnilist taset, siis võib öelda, et praegu on väga tugev ajastu.

Mida siis järeldada?

Metal ei ole surnud. Ta on lihtsalt muutunud. Varem oli ta vali, ohtlik ja nähtav. Täna on ta hajutatud, mitmekesine ja sügavam

17/04/2026

Varsti on käes suur suvi ja igasuguste ürituste aeg. Milline ansambel või esineja võiks sellel aastal Eestit külastada, kellest kõige rohkem puudust tunned? Või on see artist Eestit kunagi külastanud, aga nüüd oleks viimane aeg kordusvisiidiks?

10/04/2026

Marduk – aga kes oli päris Marduk?

Kui keegi kuuleb nime Marduk, mõtleb metalifänn tõenäoliselt kohe Rootsi black metalile, agressioonile ja tumedatele kidrakäikudele.

Aga see nimi ei ole välja mõeldud. See tuleb ajaloost.
Ja mitte lihtsalt ajaloost – vaid ühest vanima tsivilisatsiooni mütoloogiast.
Päris Marduk oli midagi hoopis muud kui see, mida metalbändi nimi esmapilgul vihjab.

Kes oli Marduk?

Marduk oli Vana-Mesopotaamia peajumal, eriti oluline linnas nimega Babülon. Ta ei olnud alguses kõige tähtsam jumal. Aga ajaga… ta tõusis tippu.

Jumal, kes “võitis kaose”

Marduki kuulsaim lugu pärineb iidsest eeposest nimega Enuma Elish. See on Babüloonia loomislugu. Ja seal juhtub midagi päris eepilist.

Võitlus Tiamatiga

Marduk astub vastu kaose kehastusele: Tiamatile – kes on ürgne merejumalanna, kes sümboliseerib kaost ja hävingut. See ei ole lihtsalt kaklus. See on: kord võitluses kaose vastu ja loova jõu võitlus hävitava jõu vastu.
Ja Marduk võidab. Ta lõikab Tiamati keha kaheks ja loob sellest taeva ning maa. Teisisõnu: maailm sünnib kaose alistamisest.

Kuningas jumalate seas

Pärast seda võitu saab Mardukist jumalate juht, maailma korrastaja ja seaduse ning korra sümbol. Teda hakati pidama tarkuse jumalaks, loojaks ja kaitsjaks.

Vähem tuntud fakt: 50 nime

Mardukil oli väidetavalt 50 erinevat nime. Iga nimi tähistas tema erinevat aspekti või jõudu. See näitab, kui oluline ta oli – ta ei olnud lihtsalt üks jumal, vaid paljude omaduste koond.

Inimeste loomine

Ühes versioonis müüdist loob Marduk inimesed. Aga mitte romantilisel põhjusel. Ta loob nad selleks, et inimesed teeksid jumalate tööd. See annab loole üsna karmilt realistliku varjundi.

Miks metalbänd valis nime “Marduk”?

Kui nüüd tulla tagasi bändi Marduk juurde, siis tekib huvitav kontrast.
Ajalooline Marduk oli korra looja, kaose alistaja ja jumalate kuningas. Black metalis kasutatakse seda nime aga sageli tumedamas, agressiivsemas ja kaosele lähedasemas kontekstis.

Aga see ei ole juhus

Tegelikult sobib nimi black metali konteksti väga hästi. Sest Marduki loos on olemas vägivald, hävitamine, võitlus ja kosmiline jõud. See ei ole “rahulik jumal”. See on jõud, mis purustab, et luua midagi uut. Ja see idee on metalis väga levinud.

Sümboolne tõlgendus

Kui vaadata sügavamalt, siis Marduk ei ole lihtsalt “hea” või “halb”.
Ta on samaaegselt hävitaja, looja ja korrastaja. See teeb temast väga võimsa sümboli. Ja just selliseid sümboleid metal armastab.

Miks see lugu on siiani huvitav?

Sest see ei ole ainult vana müüt. See räägib millestki, mis on ka täna olemas: kaos meie elus ja vajadus korda luua.
Iga kord, kui inimene võitleb oma sisemiste deemonitega ja proovib elu uuesti üles ehitada… on seal natuke Marduki lugu.
Kui järgmine kord kuulad Marduk, siis tasub korraks mõelda: see nimi ei ole lihtsalt “kõva kõlaga”. See tuleb loost, kus jumal võitleb kaosega, maailm sünnib hävingust ja kord luuakse läbi jõu.

Ja võib-olla just sellepärast see nimi töötabki. Sest kuskil sügaval… me kõik tunneme selle loo ära.

03/04/2026

KUULAMISSOOVITUS: MOONSORROW

Käisin hiljuti Soomes ja veendusin ei tea kui mitmes kord, et see on ikka pagana tugev metalimaa. Väidetavalt on Soomes proportsionaalselt maailma kõige rohkem metalbände elaniku kohta. Siit on tulnud väga erinevaid stiile, alates meloodilisest death metalist kuni sümfoonilise ja doom metalini. Kui peaks nimetama maailmakuulsaid Soome metalibände, siis võiks seda tegema jäädagi. Võibolla mõned esimesena pähe kerkinud nimed: Children of Bodom, Amorphis, Apocalyptica, Insomnium, Ensiferum, Beherit, Korpiklaani, Sentenced, Stratovarius... see nimekiri oleks tõesti p**k.

Aga siis on olemas Moonsorrow. Bänd, mis ei kiirusta. Bänd, mis ei kummarda trendide ees.
Ja bänd, kelle lood ei ole laulud – need on pigem rännakud.

Algus: kaks venda ja üks visioon

Moonsorrow sai alguse 1990. aastate keskel, kui vennad Ville Sorvali ja Henri Sorvali otsustasid luua midagi, mis ei oleks lihtsalt “järjekordne metalbänd”.
Henri oli juba noorena sügavalt huvitatud folkmuusikast ja klassikast. Ville tõi juurde teistsuguse energia – rohkem robustsust, rohkem üldist nägemust. Koos lõid nad midagi, mida on raske ühte žanrisse panna.

Muusika, mis ei kiirusta

Kui enamik bände kirjutab 3–5 minuti p**kuseid lugusid, siis Moonsorrow mõtleb teisiti.
Nende puhul on täiesti normaalne, et üks lugu kestab 15 minutit või terve album koosneb vaid kahest loost.
Näiteks album Viides luku - Hävitetty sisaldab ainult kahte pala.
See ei ole juhus. See on teadlik valik – nende muusika ei ole mõeldud taustaks.
See on mõeldud sisse elamiseks.

Vähem tuntud fakt: nad väldivad singleid

Moonsorrow ei ole kunagi olnud “singlibänd”.
Nad ei tee raadiohitte, lühikesi promolugusid või “lihtsasti seeditavat” materjali. Isegi nende muusika ülesehitus on selline, et üksik lugu ilma kontekstita ei tööta täielikult. See on nagu võtta romaanist üks peatükk ja loota, et saad kogu loo kätte.

Keel kui vastuhakk

Üks huvitav asi on see, et Moonsorrow on jäänud truuks soome keelele.
See ei ole rahvusvahelise edu seisukohalt kõige lihtsam tee. Aga see annab neile midagi muud: autentsuse, rütmilise eripära ja sügavama sideme teemadega. Ja võib-olla just see teeb nende muusika nii hüpnotiseerivaks – isegi kui sa sõnadest aru ei saa.

Paganlus ilma klišeedeta

Paljud pagan metal bändid jäävad kinni viikingikiivritesse, õllejoomisse ja karjumisse stiilis “Valhalla!”
Moonsorrow läheneb sellele hoopis teistmoodi.
Nende loomingus domineerib melanhoolia, loodus ja aeg. See ei ole “pidu metsas”.
See on pigem tunne, et sa oled üksi metsas… ja aeg liigub aeglasemalt.

Vähem tuntud fakt: huumor varjus

Kuigi Moonsorrow tundub väga tõsine ja monumentaalne, on bändil ka peenem huumorimeel. Näiteks nende kaver Tulimyrsky EP-l sisaldab töötlust loost Back to North (algselt Merciless).
Aga nad ei tee kavereid lihtsalt “mängimiseks”. Nad muudavad need täielikult enda nägu – nii, et originaali on vahel raske ära tunda.

Nad ei karda kordust

Tänapäeva muusikas kardetakse kordust.
Moonsorrow kasutab seda teadlikult: riff kordub, meloodia venib ja tempo püsib. Ja just selle kaudu tekib transilaadne seisund. See on lähemal rituaalile kui kontserdile.

Vähem tuntud fakt: p**k vaikus ei ole juhus

Moonsorrow ei anna albumeid välja tihti. Vahed võivad olla pikad. See ei ole laiskus. See on perfektsionism.
Nad ei tee muusikat selleks, et “midagi välja anda”. Nad annavad midagi välja siis, kui see tundub valmis.

Miks nad ei ole kunagi täiesti “suured”?

Moonsorrow on tuntud, aga mitte massiivselt mainstream. Ja võib-olla see ongi põhjus. Nad ei tee kompromisse. Nad ei lühenda lugusid, ei lihtsusta struktuuri ja ei muuda keelt. Nad on jäänud endaks.

Mida öelda lõpetuseks?

Moonsorrow ei ole bänd, mida “lihtsalt kuulata”. See on bänd, kuhu sisse minna. See nõuab aega, kannatust ja tähelepanu. Aga kui sa sinna sisse lähed, siis saad midagi, mida kiire muusika harva pakub: tunde, et sa ei kuula lihtsalt heli, vaid koged midagi, mis on aeglasem, sügavam ja kummaliselt ajatu.
Ja võib-olla just sellepärast nad kestavadki.

27/03/2026

Miks paljud metalmuusikud räägivad vaimsest kriisist ausamalt kui popartistid?

Täna öösel ei tulnud und ja lappasin ajaviiteks telekat. Sattusin kanalile MyHits ja vaatasin ära umbes kolm ja pool lugu tänasest popmuusikast. Rohkem enam ei suutnud. Popmuusika tundus kuidagi kerge ja pealiskaudne. See ei puudutanud sugugi mu hingekeeli.

Mulle tundub, et ükskõik mis poplugu käib, räägib see armastusest, lahkuminekust või meeleolust, et “ma olen tugevam kui kunagi varem”. Kõik on kuidagi… viimistletud. Kõik on kuidagi…pealiskaudne. Kõik on kuidagi…võlts.

Aga kui ma panen käima midagi raskemat – näiteks Katatonia või Nine Inch Nails – siis juhtub midagi muud. Seal ei ole alati lahendust. Seal ei ole alati lootust. Seal on lihtsalt ausus. Jah, see ausus võib olla ebamugav, aga just sellist sügavust ma muusikast otsingi. Popmuusika seda paraku ei paku, raskemetall aga küll.

Popmuusika peab meeldima

Popmuusika elab suurel laval. Selle tööstuse taga on raadio, edetabelid, sponsorid ja miljonid kuulajad. Ja sellel kõigel on üks vaikne reegel: ära mine liiga sügavale. Või kui lähed, siis tule sealt kiiresti tagasi.

Poplaul võib rääkida raskest teemast, aga sageli lõpeb see sõnumiga: “Kõik saab korda.” Ja see on ilus. Aga see ei ole alati päris.

Metal ei pea kellelegi meeldima

Metal on teistsuguses positsioonis. Ta ei püüa kõigile meeldida. Ta ei küsi luba. Ta ei silu servi. Kui doom metali või black metali artist räägib depressioonist, tühjusest või eksistentsiaalsest kriisist… siis ta ei tunne survet seda ilusamaks teha. Ta võib jätta selle täpselt nii tooreks, nagu see on. Ja see annab südamesse hea ning rahuldunud tunde.

Valu ei ole seal probleem – see on materjal

Üks suur erinevus on see, kuidas valu käsitletakse. Popis on valu sageli midagi, millest üle saada või midagi, mida lahendada. Metalis võib valu olla midagi, mida uurida, midagi, milles olla või midagi, millele anda kuju.

Näiteks Opeth või Agalloch ei kiirusta lahendustega (lihtsalt kaks esimest pähe turgatavat näidet). Nad loovad ruumi, kus ebamugav tunne võib lihtsalt eksisteerida. Ja see teeb – mõnikord küll kriipival moel – hingele pai.

Mask versus paljas nägu

Popartistil on sageli kindel kuvand või mask, mida ta peab kandma: ta peab olema ligipääsetav, meeldiv, ühesõnaga kergesti seeditav “bränd”. Metalit edastaval artistil seda kohustust ja vajadust ei ole. Ja just see annab talle vabaduse öelda: “Mul ei ole kõik korras.” Ilma, et ta peaks seda kohe parandama.

Kuulaja roll on ka erinev

Popmuusika kuulaja ootab sageli head tunnet, positiivset energiat ja kergust.
Aga metali kuulaja? Ta ei karda raskust, pimedust või keerulisi emotsioone. See loob artisti ja kuulaja vahel vaikiva kokkuleppe. Artist võib olla ausam, sest kuulaja on valmis seda vastu võtma.
Aga kas metal on siis “tõesem”?

See oleks liiga lihtne järeldus. Popartistid ei ole tingimata vähem ausad. Nad lihtsalt töötavad teises raamistikus. Ja ka popis on artiste, kes räägivad vaimsest tervisest väga otse. Aga metalis on selleks rohkem ruumi, siin on valusate teemade puudutamine rohkem lubatud, isegi oodatud.

Minu jaoks kõige olulisem erinevus Kui ma kuulan mõnda ausat metal-lugu, siis mul ei teki alati parem tunne.
Aga mul tekib tunne, et keegi ei valeta, kõikidel inimestel on probleeme ja see on normaalne. Ja mõnikord on see olulisem kui lohutus.

Me elame maailmas, kus paljud asjad on filtreeritud. Silutud. Parandatud. Ilusamaks tehtud.
Metal ei püüa alati seda teha. Ja võib-olla just sellepärast räägivad mõned metalmuusikud vaimsest kriisist nii, nagu see tegelikult tundub: mitte inspireerivat, mitte ilusalt, aga päriselt, nii, nagu asjad tegelikult on.

Ja vahel on see täpselt see, mida on vaja kuulda.

22/03/2026

BAPHOMET: Üks tugevamaid sümboleid metalis

Éliphas Lévi, Baphomet ja metal: kuidas filosoofilisest diagrammist sai vastukultuuri ikoon

Kui metal kasutab sümboleid, siis harva juhuslikult.
Pentagramm, ümberpööratud rist, saatan – need ei ole lihtsalt „kurjad pildid”, vaid märgid, mis teevad midagi: ärritavad, nihestavad, kutsuvad esile reaktsiooni.
Baphomet on neist üks kõige võimsamaid.
Ja see Baphomet, mida metal kasutab, pärineb otseselt Éliphas Lévi joonistusest 1854. aastast.

Kes või mis on Lévi Baphomet tegelikult?

Alustame kõige olulisemast: Lévi Baphomet EI OLE Saatan.
See on sümbolite kombinatsioon: vastandite ühinemine, mehelik ja naiselik, loomne ja jumalik, valgus ja pimedus, vaim ja mateeria.
Baphometi käed osutavad: Solve et coagula – lagunda ja ühenda. See on alkeemiline protsess, mitte deemonlik kultus. Lévi lõi pildi, mis pidi õpetama, mitte šokeerima.

Kuidas see sümbol muutus?

Siin juhtub midagi huvitavat – ja väga metalile iseloomulikku.
Lévi joonistus oli mõeldud haritlastele, oli täis viiteid kabbalale ja alkeemiale ning nõudis seletamist. Aga sümbolil oli üks omadus, mis määras tema saatuse: ta nägi välja keelatud.
Ja keelatud pildid ei püsi akadeemias. Need libisevad kultuuri äärealadele.

Baphomet kui vastuhaku ikoon

20. sajandil muutub Baphomet kirikuvastaseks märgiks, autoriteedi eituse sümboliks ja „pühaduse“ paroodiaks.
Kui metal 1970.–80. aastatel otsis midagi, mis oleks korraga sügav ja solvav; midagi, mis eristaks „meid“ ja „neid“; midagi, mis lõhuks moraalse kokkuleppe… siis Lévi Baphomet oli täiuslik.

Metal ei pärinud Lévit – ta lihtsustas teda

See on oluline. Metal ei võtnud Lévi filosoofiat tervikuna. Ta võttis kujundi ja eemaldas suure osa seletusest.
Baphometist sai satanismi märk, kaose kehastus ja „vastaspooluse“ visuaalne lipp.
Aga paradoksaalsel kombel jäi alles Lévi tuum: vastandite kokkupõrge. Metal lihtsalt väljendab seda müras, dissonantsis ja agressioonis.

Konkreetsed näited metalis

Venom
Venom kasutas satanistlikku sümboolikat provokatsioonina, identiteedina ja mütoloogiana.
Nad ei olnud teoloogid. Nad olid mürategijad, kes said aru, mis sümbol töötab.

Bathory
Quorthon ei kasutanud Baphometi otseselt, aga tema maailm nagu pimedus rituaalsus vastandumine kristlikule narratiivile, on Lévi vaimus: teine kosmoloogia.

Mayhem ja norra black metal
Siin muutub Baphomet mitte ainult sümboliks, vaid maailmavaate markeriks.
Ta ütleb: „Me ei jaga sinu väärtusi.“
Ja see on Lévi kõige ohtlikum pärand – mitte deemon, vaid alternatiivne tähenduste süsteem.

Miks Baphomet töötab metalis paremini kui rist

Rist ütleb: „See on tõde.“
Baphomet ütleb: „Tõde on vastuoluline.“
Metal ei taha lunastust. Ta tahab pinget. Ja Lévi Baphomet on pinge pildistatud kujul.

Aususe paradoks

Siin on kummaline ring: Lévi lõi Baphometi tasakaalu sümbolina ja metal muutis selle äärmuse sümboliks - aga äärmus paljastab tasakaalu puudumise maailmas.
Nii et isegi valesti kasutatuna on Baphomet täpne.

Kokkuvõtteks:
Éliphas Lévi ei kirjutanud ega joonistanud metalile.
Ta ei kujutanud ette lavavalgust, distortsiooni ega blast beate.
Aga ta andis maailmale keele vastuhakuks, pildi, mis ei allu ühele tõlgendusele ja sümboli, mida ei saa lõpuni kodustada.
Metal ei kasuta Baphometi selleks, et kummardada kurjust.
Ta kasutab seda selleks, et: öelda „ei“ lihtsatele vastustele.
Ja selles mõttes on Lévi mõju metalile täielikult tahtmatu – ja täiesti vältimatu.