08/01/2025
Kantavate seadmete lõks: kuidas valitsus plaanib teid jälgida, hinnata ja kontrollida,
John & Nisha Whiteheadi poolt
„Kui osariigid legaliseerivad teatud elude tahtliku lõpetamise, laiendab see lõppkokkuvõttes nende inimeste kategooriaid, keda saab karistamatult hukata.“
Nat Hentoff, The Washington Post, 1992
Kehaline autonoomia – õigus privaatsusele ja oma keha puutumatusele – on kiiresti kadumas.
Arutelu ulatub nüüd kaugemale sunniviisilisest vaktsineerimisest või invasiivsetest otsingutest ning hõlmab ka biomeetrilist jälgimist, kantavaid jälgimisseadmeid ja ennustavaid terviseprofiile.
Me siseneme uude algoritmilise, autoritaarse kontrolli ajastusse, kus riik jälgib ja hindab meie mõtteid, meeleolusid ja bioloogiat.
See on sünge lubadus Robert F. Kennedy Jr., president Trumpi tervishoiu- ja inimteenuste ministri viimase kampaania taga, kes propageerib tulevikku, kus kõik ameeriklased kannavad biomeetrilisi tervise jälgijaid.
Rahvatervise ja üksikisikute mõjuvõimu suurendamise varjus pole see algatus midagi muud kui ööpäevaringse füüsilise jälgimise normaliseerimine – ja seega maailma algus, kus iga sammu, iga südamelööki ja iga bioloogilist kõikumist jälgivad mitte ainult eraettevõtted, vaid ka valitsus.
Selles tekkivas seiretööstuse kompleksis on terviseandmetest saamas valuuta. Tehnoloogiaettevõtted teenivad kasu riist- ja tarkvaratellimustest, kindlustusandjad riskianalüüsidest ning valitsusasutused suurenenud vastavusest nõuetele ja kodanike käitumise analüüsist.
See tervise, tehnoloogia ja jälgimise koondumine ei ole uus strateegia – see on lihtsalt järgmine samm pikas ja tuttavas kontrollimustris.
Jälgimine on alati olnud progressi varjus.
Iga uut jälgimistehnoloogia lainet – GPS-jälgijaid, punase tule kaameraid, näotuvastussüsteeme, Ringi uksekellasid, Alexa nutikaid kõlareid – müüdi meile mugavuse, turvalisuse või ühenduvuse suurendamise vahendina. Kuid aja jooksul sai igast neist tööriistadest mehhanism avalikkuse jälgimiseks, jälgimiseks või kontrollimiseks.
See, mis algas vabatahtlikuna, on muutunud vältimatuks ja kohustuslikuks.
Hetkel, kui me aktsepteerisime eeldust, et privaatsus tuleb mugavuse nimel vahetada, panime aluse ühiskonnale, kus ükski koht pole valitsuse haardeulatusest väljas – ei meie kodud, ei meie autod ega meie kehad.
RFK Jr. kantavate seadmete plaan on vaid selle sööda-ja-lüliti taktika uusim variatsioon: turustatakse vabadusena, ehitatakse puurina.
Kennedy plaani kohaselt, mida reklaamiti osana riiklikust kampaaniast nimega "Tee Ameerika jälle terveks", jälgiksid kantavad seadmed iga ameeriklase veresuhkru taset, pulssi, aktiivsust, und ja palju muud.
Osalemine ei pruugi alguses ametlikult kohustuslik olla, kuid tagajärjed on selged: osalejad riskivad muutuda teisejärgulisteks kodanikeks ühiskonnas, mida iseloomustab andmetega seotud nõuetele vastavus.
See, mis sai alguse suurtehnoloogiaettevõtete valikuliste enesejälgimisvahenditena, on teel politseiriigi jälitusarsenali uusimaks tööriistaks.
Sellised seadmed nagu Fitbitid, Apple Watchid, veresuhkru monitorid ja nutikad rõngad koguvad hämmastaval hulgal intiimandmeid – stressist ja depressioonist kuni südamerütmihäirete ja haigusnähtudeni. Kui neid andmeid jagatakse valitsuse andmebaaside, kindlustusandjate ja tervishoiuplatvormide vahel, muutub see võimsaks tööriistaks mitte ainult tervise analüüsimiseks, vaid ka jälgimiseks.
Kunagi isikliku heaolu sümboliteks saanud kantavad seadmed on muutumas digitaalseteks karjamärkideks – vastavusmärkideks, mida jälgitakse reaalajas ja reguleeritakse algoritmide abil.
Ja see ei jää nii.
Kehast on kiiresti saamas lahinguväli valitsuse eskaleeruvas sõjas inimeste siseelu vastu.
Taristu inimeste profiilimiseks ja vahistamiseks tajutavate psühholoogiliste "riskide" põhjal on juba olemas. Kujutage nüüd ette tulevikku, kus teie kantavad andmed käivitavad vaimse tervise probleemide kohta alarmi. Kõrgenenud stressitase. Ebaregulaarne uni. Vastamata jäetud kohtumine. Südame löögisageduse muutlikkuse järsk langus.
Jälgimisriigi silmis võivad need olla hoiatussignaalid – õigustus sekkumiseks, uurimiseks või veel hullemaks.
RFK Jr.-i toetus kantavale tehnoloogiale ei ole neutraalne innovatsioon. See on kutse laiendada valitsuse sõda mõttekuritegude, terviserikkumiste ja individuaalsete hälvete vastu.
See nihutab süütuse presumptsiooni diagnoosi presumptsiooniks. Sa ei ole terve enne, kui algoritm seda ütleb.
Valitsused on juba relvaks muutnud jälgimisvahendid, et vaigistada teisitimõtlejaid, märgistada poliitilisi kriitikuid ja jälgida käitumist reaalajas. Kantavad seadmed annavad neile nüüd uue relva: juurdepääsu inimkehale kui kahtlustamise, kõrvalekaldumise ja kontrolli kohaks.
Samal ajal kui valitsusasutused sillutavad teed biomeetrilisele kontrollile, on just korporatsioonid – kindlustusseltsid, tehnoloogiahiiglased, tööandjad – need, kes tegutsevad jälgimisriigi jõustajatena.
Kantavad seadmed ei kogu ainult andmeid. Need sorteerivad, tõlgendavad ja sisestavad need süsteemidesse, mis teevad teie elu kohta olulisi otsuseid: kas saate kindlustuskaitse, kas teie kindlustusmaksed suurenevad, kas teil on õigus tööle või rahalisele abile.
Nagu ABC News teatab, hoiatab JAMA artikkel, et kindlustusandjad võivad kantavaid seadmeid hõlpsasti kasutada kindlustuskaitse keelamiseks või kindlustusmaksete suurendamiseks, tuginedes isiklikele terviseandmetele, nagu kalorite tarbimine, kaalukõikumised ja vererõhk.
Pole raske ette kujutada, et see laieneb ka töökohtade hinnangutele, krediidivõimele või isegi sotsiaalmeedia edetabelitele.
Tööandjad pakuvad juba praegu allahindlusi „vabatahtliku” tervisekontrolli eest ja karistavad mitteosalejaid. Kindlustusandjad motiveerivad tervislikku käitumist – kuni nad otsustavad, et ebatervislik käitumine väärib karistust. Rakendused jälgivad lisaks sammedele ka meeleolu, ainete tarvitamist, viljakust ja seksuaalset aktiivsust – toites seega alati näljast andmemajandust.
Seda düstoopilist arengut on juba ammu ette nähtud ja välja kuulutatud.
Aldous Huxley teoses „Hea uus maailm” (1932) ei hoita kuulekust jõu, vaid naudingu, stimulatsiooni ja keemiliste rahustite abil. Elanikkond on konditsioneeritud aktsepteerima jälgimist mugavuse, mugavuse ja tähelepanu hajutamise nimel.
Filmis THX 1138 (1971) loob George Lucas korporatiivse riigikorra, kus biomeetriline jälgimine, meeleolu reguleerivad ravimid ja psühholoogiline manipuleerimine taandavad inimesed emotsioonituteks ja kuulekateks bioloogilisteks üksusteks.
Gattaca (1997) kujutab ette maailma, kus geneetiline ja biomeetriline profiilimine määrab inimese saatuse ning privaatsus ja vaba tahe kaotatakse rahvatervise ja sotsiaalse efektiivsuse nimel.
Wachowski-õdede-vendade kirjutatud ja lavastatud filmis „Maatriks“ (1999) kasutatakse inimesi energiaallikatena, olles lõksus simuleeritud reaalsuses – see on häiriv paralleel meie üha suureneva lõksu jäämisega süsteemidesse, mis jälgivad, rahaks teevad ja manipuleerivad meie füüsilise minaga.
Steven Spielbergi teoses „Minority Report” (2002) kujutatakse biomeetrilistel andmetel põhinevat jälgimisrežiimi, mis ennetab kuritegusid enne nende toimepanemist. Kodanikke jälgitakse avalikes kohtades võrkkesta skaneerimise abil ja neile saadetakse isikupärastatud reklaame – kehast endast saab seega jälgimispass.
Antoloogiasari „Black Mirror“, mis on inspireeritud teosest „Videviku tsoon“, kannab need hoiatused digiajastusse, dramatiseerides, kuidas käitumise, emotsioonide ja identiteedi pidev jälgimine õhutab konformismi, eelarvamusi ja hirmu.
Kokkuvõttes edastavad need kultuurilised verstapostid selge sõnumi: düstoopiad ei teki üleöö.
Nagu Margaret Atwood hoiatas teoses „Teenijanna lugu“: „Miski ei muutu hetkega: järk-järgult soojenevas vannis keedaks sind enne, kui arugi saad.“ Kuigi Atwoodi romaan keskendub reproduktsiooni kontrollimisele, on selle üldine hoiatus sügavalt asjakohane: kui riik nõuab keha üle võimu – olgu siis rasedusregistrite või biomeetriliste jälgimisseadmete kaudu –, muutub kehaline autonoomia tingimuslikuks, hapraks ja kergesti tühistatavaks.
Vahendid võivad olla erinevad, aga domineerimise loogika on sama.
See, mida Atwood kujutas reproduktiivse kontrollina, kogeme nüüd terviklikumal, digitaalsemal kujul: autonoomia vaikne õõnestamine pideva jälgimise normaliseerimise kaudu.
Kui nii valitsused kui ka korporatsioonid saavad ligipääsu meie siseelule, mis siis inimesest alles jääb?
Me peame endalt küsima: kui jälgimine saab tänapäeva elus – tööhõives, hariduses, tervishoius – osalemise eeltingimuseks, kas me oleme ikka veel vabad? Või oleme, nagu igas suures düstoopilises hoiatuses, tingitud mitte vastupanule, vaid kuuletuma?
Need on nende tehnoloogiliste mugavuste varjatud kulud: tänane heaolu jälgija on homne äririhm.
Ühiskonnas, kus kehaandmeid kogutakse ja analüüsitakse, saab kehast endast valitsuste ja ettevõtete omand. Teie kehast saab tunnistuse vorm ja teie biomeetrilisi andmeid käsitletakse tõendusmaterjalina. Füüsiliste sekkumiste loetelu, mida me dokumenteerime – sunnitud klistiirid, vereproovid, DNA-proovid, keha läbiotsimised, alkomeetriga testid – on aina pikem.
Sellele nimekirjale on nüüd lisatud peenem, kuid salakavalam sekkumisvorm: sunnitud nõusolek biomeetriliseks registreerimiseks.
Kui tervisejärelevalve muutub töötamise, kindlustuse või sotsiaalse osalemise de facto nõudeks, on sellest karistusteta võimatu loobuda. Neid, kes vastu hakkavad, võidakse kujutada vastutustundetute, ebatervislike või isegi ohtlikena.
Oleme juba näinud hirmutavaid ettekuulutajaid sellest, kuhu see võib viia. Osariikides, kus kehtivad abordipiirangud, kasutatakse digitaalset jälgim,
John & Nisha Whiteheadi poolt „Kui osariigid legaliseerivad teatud elude tahtliku lõpetamise, laiendab see lõppkokkuvõttes nende inimeste kategooriaid, ...
